Pealkirjas toodud küsimuse esitasid äsja Venemaa mõjukaimas telekanalis Pervõi Rossiiski Kanal parimal eetriajal esitatud dokumentaalfilmi autorid. Ja vastasid sellele filmi esimestest kuni viimaste sekunditeni täie kindlusega: muidugi mitte!
Rahalises mõttes Venemaa telefilmide kohta väga odavalt tehtud filmiga "Kas Stalin oleks saanud Hitleri peatada?" tähistas Kreml II maailmasõja algust ning õigustas kodupubliku silmis Stalini rolli selle puhkemisel. Samal ajal ETV eetris olnud lätlaste film "Nõukogude lugu" oli märksa töömahukam, sest kasutas palju rohkem erinevaid infoallikaid.
Vene kanalil, mida Eestis vahendab PBK, linastunud filmi usaldusväärsuse ning poliitilise tausta iseloomustamiseks piisab ühest faktist: selle ainus avalik infoallikas oli Venemaa sõjaväeluure kindralmajor, ajaloolane. See vanahärra rääkis Stalini otsustest ja valikutest läbivalt meie-vormis: "meil ei jäänud muud üle kui", "me olime sunnitud" jne. Samastades end ja televaatajaid enesestmõistetavalt Stalini otsustega.
Kuna nii tagasihoidlikult tehtud film, mis kindlasti laiemat publikut köita kindlasti ei suutnud ning telekanali reitingu alla viis, oli eetris nii tähendusrikkal ajal, siis võib kindel olla, et selle tegemise ja esitamise taga oli mõjukas poliitiline tellimus. Filmi sisu kattus suuresti president Medvedevi eilse avaldusega, milles ta pahandas tänapäevase Lääne-Euroopaga, mis samastas Hilteri ja Stalini kuriteod.
Kremli-meelne dokfilm tõestas meeleheitlikult, et Stalin oli alates 1936. aastast ainuke poliitik Euroopas, kes püüdis Hitleri ambitsioone ohjeldada. Ajaloolise lõppjäreldusena väitis Kremli propagandafilm, et MRP salaprotokolli sõlmimine oli Stalini jaoks teadlik otsus, millega ta lükkas N Liidu jaoks edasi sõtta astumise.
Muidugi õigustas film selles kontekstis ka N Liidu otsust okupeerida samaaegselt Hilteri juhitud Saksamaaga Poola. Filmi väite kohaselt polnud Hitleri otsusel rünnata 1. septembril Saksamaad mingit pistmist MRP lepinguga, mis oli puhtalt fiktiivne dokument:) Niisamuti nagu ka sellele järgnenud Balti riikide okupeerimisek polevat olnud mingit pistmist MRP salaprotokolliga.
Ajaloolise lõppjärelduse juurest hüppas film selle loomise tegeliku põhjuse juurde, milleks on tänase Euroopa "hullumeelne resolutsioon", millega võrdsustati hitlerliku Saksamaa ja stalinliku N Liidu kuriteod.
Pole imestada, et pärast selliste filmide esitamist parimal eetriajal valivad venelased ka kümne aasta pärast oma ajaloo üheks positiivseimaks poliitikuks Stalinit hoolimata sellest, et ta mõrvas kümneid miljoneid venelasi.
Minu meelest on ETV-l mõistlik näidata aeg-ajalt oma dok-filmide sarjas ka selliseid Kremli-meelseid ajaloolisi filme. Oma ajalugu tunnevad Välisilma vaatajad ju päris hästi ning muidugi on hea, kui veidi uue vaatenurga alt näitavad neid sündmusi Läti kolleegid. Aga selleks, et suur osa nooremaid eestlasi, kes vene telekanaleid keelebarjääri tõttu kunagi ei vaata, tajuks, milline ajalookäsitlus ruulib ehk vlaadib praegu Venemaal, on õpetlik neid teoseid hädavajalike taustakommentaaridega meie publikule tutvustada. Sel lihtsal põhjusel, et Kremli tellitud filmid ei taha muuta mitte ajalugu, vaid üritavad muuta meie tänapäevast maailma.
31.8.09
29.8.09
Riigikogu kossutiim kaotas 44:49 legendaarsele Kalevile
Riigikogu korvpallitiim alustas täna Paides hooaega valusa 44:49 kaotusega legendaarsele meeskonnale Kalev 91, mis võitis 18 aastat tagasi N Liidu meistritiitli.
Olime küll vastastest selgelt paremas füüsilises vormis, aga pika suvise treeningpausi tõttu oli meie visketabavus masendavalt vilets. Täiesti võidetava mängu kaotasime ainult seetõttu, et panime teisel poolajal mööda nii enamuse vaba-, 2- kui ka 3-punkti visked.
Ainsana oli heas hoos Ott Lumi, kes tõi Riigikogu meeskonna pooled punktid ning andis kõvasti keha Aleksander Karavajevile ja Harri Drellile. Viimased olid omakorda vastasmeeskonna parimad ja enim skoori teinud mängijad.
Tuleb muidugi tunnistada, et legendaarset Kalevit esindasid Kuma Raadio sünnipäeval lisaks eelnimetatud meestele veel ainult Aivar Toomiste, Tair Tenno, Andrus Nagel ning treeneripingil Margus Metstak. Kui kohal olnuks ka Kullamäe, Babenko, Pehka ja Kuusmaa, olnuks mäng ilmselt märksa ühepoolsem.
190 cm pikkuse mehena oli minu jaoks täiesti uus kogemus rüseleda korvi all koha pärast 213 cm pikkuse Aleksander Karavajeviga. Meie õnneks kähistas Karavajev viimasel veerandajal Drellile: "Vsjo, Garri. Ja bolshe begat nje budu. Davai, tõ sam igrai!". Kahjuks võttis Drell 50-aastase Karavajevi juttu väga tõsiselt ning pani sisse viimased kaks kaugviset, mis otsustasid mängu saatuse.
Paide spordihoonet täitnud publiku lemmik oligi Karavajev, kelle mängule andis värvi asjaolu, et kuna tema ühe tossu tald tuli kohe mängu alguses poolenisti lahti, siis mängis kossuhiid nii, et kets püsis jalas ainult tänu sellele, et oli tavalise marlisidemega jala külge kinni seotud.
Olime küll vastastest selgelt paremas füüsilises vormis, aga pika suvise treeningpausi tõttu oli meie visketabavus masendavalt vilets. Täiesti võidetava mängu kaotasime ainult seetõttu, et panime teisel poolajal mööda nii enamuse vaba-, 2- kui ka 3-punkti visked.
Ainsana oli heas hoos Ott Lumi, kes tõi Riigikogu meeskonna pooled punktid ning andis kõvasti keha Aleksander Karavajevile ja Harri Drellile. Viimased olid omakorda vastasmeeskonna parimad ja enim skoori teinud mängijad.
Tuleb muidugi tunnistada, et legendaarset Kalevit esindasid Kuma Raadio sünnipäeval lisaks eelnimetatud meestele veel ainult Aivar Toomiste, Tair Tenno, Andrus Nagel ning treeneripingil Margus Metstak. Kui kohal olnuks ka Kullamäe, Babenko, Pehka ja Kuusmaa, olnuks mäng ilmselt märksa ühepoolsem.
190 cm pikkuse mehena oli minu jaoks täiesti uus kogemus rüseleda korvi all koha pärast 213 cm pikkuse Aleksander Karavajeviga. Meie õnneks kähistas Karavajev viimasel veerandajal Drellile: "Vsjo, Garri. Ja bolshe begat nje budu. Davai, tõ sam igrai!". Kahjuks võttis Drell 50-aastase Karavajevi juttu väga tõsiselt ning pani sisse viimased kaks kaugviset, mis otsustasid mängu saatuse.
Paide spordihoonet täitnud publiku lemmik oligi Karavajev, kelle mängule andis värvi asjaolu, et kuna tema ühe tossu tald tuli kohe mängu alguses poolenisti lahti, siis mängis kossuhiid nii, et kets püsis jalas ainult tänu sellele, et oli tavalise marlisidemega jala külge kinni seotud.
Pihl tuleb pika ilu peale
On selge, et sel sügisel saavutab Tallinna valimistel edu see erakond, mis suudab pakkuda välja tugeva vastaskandidaadi praegusele linnapeale Edgar Savisaarele. Tallinlased jagunevad suuresti kaheks: Keskerakonna andunud pooldajad ning veendunud vastased, kes tahavad vabaneda korruptsiooniohtlikust linnavalitsusest.
Savisaare ja Keskerakonna senine edu tugineb mitmele põhjusele. Esiteks on Keskerakond taganud endale suure osa venekeelse elanikkonna toetuse oma üldise Kremli-meelse poliitikaga, mis kõige eredamalt väljendus aprillirahutuste ajal. Kuna omavalitsuse valimistel saavad hääletada ka mittekodanikud, siis aitab see Keskerakonnal üle olla isegi tõsiasjast, et eesti valijaskonna seas pole nad kaugeltki populaarseim partei.
Teiseks on Savisaar viimasel neljal aastal, millest enamus olid majanduslikus mõttes ülihead, teostanud linlastelt kogutud maksude ning linna tuleviku arvelt laenatud raha eest mitmeid vajalikke projekte. Kindlasti on uus Vabaduse väljak inimsõbralik ja ilus ning linna koolide remontimine oli hädavajalik.
Täpselt samuti teostas headel aegadel kalleid projekte enamus linnajuhte kõikjal Eestis, ent vähesed neist tegelesid Savisaarele omase parteilise eneseupitamisega. Tallinna propagandakulud on tänavu 50 miljonit krooni. Selle raha eest saanuks linn ehitada kaks 125-kohalist lasteaeda. Sadade noorte perede aitamise asemel on Savisaar ja Keskerakond selle raha eest ennast eksponeerinud.
Tagatipuks alustas Tallinn tänavusi eelarvekärpeid lasteaedade arvelt, propagandaeelarvest ei võetud maha sentigi ning linnajuhtide palka suisa tõsteti 4%.
Kahjuks tähendab neli aastat üheparteisüsteemi seda, et linnavalitsus on linlaste huvide asemel esikohale seadnud Keskerakonna ja selle sponsorite huvid. Nagu näitavad Ivo Parbuse pistisevõtmine ja farmaatsiatehase hiigeltoetus Keskerakonna ajalehe välja andmiseks, nuumab üheparteisüsteem iseennast ja oma sponsoreid.
Paljud Tallinna koolid tehti korda nii, et pikkadeks aastateks tagati Keskerakonna suursponsoritele tagatud kopsakas kasum ja linnakassa kanda jäeti ränk laenukoorem. Aus ja korruptsioonivaba linnavalitsus suutnuks need koolid korda teha sama hästi, kuid õiglase hinna eest.
Tallinna linnajuhtimine on tohutult ebaefektiivne ka seetõttu, et see on läbinisti parteistatud. Linna palgal on ligi 100 Keskerakonna liiget, kes ei tööta linlaste, vaid Keskerakonna heaks. Järjest palgatakse linnavalitsusse 20-30 000 kroonise kuupalgaga ajakirja Kroonika kaanetüdrukuid, kes saavad selle raha mitte töö, vaid nõusoleku eest kandideerida Keskerakonna valimisnimekirjas.
Tallinna linna eelarve käriseb juba praegu igast otsast ning laenukoormus on lubatud piiri peal. Ükskõik, kes on järgmine Tallinna linnapea, peab ta valimiste järel palju vaesemalt läbi ajama, sest kogu raha on valimisteks läbi löödud ning linna laenuvõime viimase piiri peal.
Karm aeg nõuab võimekat juhti. Tallinna linnepeaks kandideeriv Jüri Pihl on end tõestanud tugeva juhina alates kaitsepolitsei loomisest ning lõpetades jõuliste reformidega siseministeeriumi haldusalas.
Ent sotsiaaldemokraat Jüri Pihl pole hea juht ainult tänu suurtele kogemustele ja otsusekindlusele. Erinevalt nii korruptsioonilembese linnavalitsuse juhist nagu Edgar Savisaar on Jüri Pihl oma töös on alati lähtunud nii olulisest väärtusest nagu ausus. Aus linnavalitsemine ja korruptsiooni välja juurimine on Tallinnas olulised selleks, et suunata seni võimupartei kassasse, selle sponsorite kasumisse ja korrumpeerunud ametnike taskusse voolanud miljonid Tallinna arengu heaks.
Pihl on tugevaim Savisaare vastaskandidaat ka ses mõttes, et tema pole erinevalt mõnest konkurendist peibutuspart. Jüri tõesti tahab linnapeaks saada ning selleks Tallinna elanike toetusel korral ka kindlasti hakkab. Ehk ühte vanasõna veidi ümber sõnastades: Pihl tuleb pika ilu peale.
See artikkel ilmus ka tänases Õhtulehes.
Savisaare ja Keskerakonna senine edu tugineb mitmele põhjusele. Esiteks on Keskerakond taganud endale suure osa venekeelse elanikkonna toetuse oma üldise Kremli-meelse poliitikaga, mis kõige eredamalt väljendus aprillirahutuste ajal. Kuna omavalitsuse valimistel saavad hääletada ka mittekodanikud, siis aitab see Keskerakonnal üle olla isegi tõsiasjast, et eesti valijaskonna seas pole nad kaugeltki populaarseim partei.
Teiseks on Savisaar viimasel neljal aastal, millest enamus olid majanduslikus mõttes ülihead, teostanud linlastelt kogutud maksude ning linna tuleviku arvelt laenatud raha eest mitmeid vajalikke projekte. Kindlasti on uus Vabaduse väljak inimsõbralik ja ilus ning linna koolide remontimine oli hädavajalik.
Täpselt samuti teostas headel aegadel kalleid projekte enamus linnajuhte kõikjal Eestis, ent vähesed neist tegelesid Savisaarele omase parteilise eneseupitamisega. Tallinna propagandakulud on tänavu 50 miljonit krooni. Selle raha eest saanuks linn ehitada kaks 125-kohalist lasteaeda. Sadade noorte perede aitamise asemel on Savisaar ja Keskerakond selle raha eest ennast eksponeerinud.
Tagatipuks alustas Tallinn tänavusi eelarvekärpeid lasteaedade arvelt, propagandaeelarvest ei võetud maha sentigi ning linnajuhtide palka suisa tõsteti 4%.
Kahjuks tähendab neli aastat üheparteisüsteemi seda, et linnavalitsus on linlaste huvide asemel esikohale seadnud Keskerakonna ja selle sponsorite huvid. Nagu näitavad Ivo Parbuse pistisevõtmine ja farmaatsiatehase hiigeltoetus Keskerakonna ajalehe välja andmiseks, nuumab üheparteisüsteem iseennast ja oma sponsoreid.
Paljud Tallinna koolid tehti korda nii, et pikkadeks aastateks tagati Keskerakonna suursponsoritele tagatud kopsakas kasum ja linnakassa kanda jäeti ränk laenukoorem. Aus ja korruptsioonivaba linnavalitsus suutnuks need koolid korda teha sama hästi, kuid õiglase hinna eest.
Tallinna linnajuhtimine on tohutult ebaefektiivne ka seetõttu, et see on läbinisti parteistatud. Linna palgal on ligi 100 Keskerakonna liiget, kes ei tööta linlaste, vaid Keskerakonna heaks. Järjest palgatakse linnavalitsusse 20-30 000 kroonise kuupalgaga ajakirja Kroonika kaanetüdrukuid, kes saavad selle raha mitte töö, vaid nõusoleku eest kandideerida Keskerakonna valimisnimekirjas.
Tallinna linna eelarve käriseb juba praegu igast otsast ning laenukoormus on lubatud piiri peal. Ükskõik, kes on järgmine Tallinna linnapea, peab ta valimiste järel palju vaesemalt läbi ajama, sest kogu raha on valimisteks läbi löödud ning linna laenuvõime viimase piiri peal.
Karm aeg nõuab võimekat juhti. Tallinna linnepeaks kandideeriv Jüri Pihl on end tõestanud tugeva juhina alates kaitsepolitsei loomisest ning lõpetades jõuliste reformidega siseministeeriumi haldusalas.
Ent sotsiaaldemokraat Jüri Pihl pole hea juht ainult tänu suurtele kogemustele ja otsusekindlusele. Erinevalt nii korruptsioonilembese linnavalitsuse juhist nagu Edgar Savisaar on Jüri Pihl oma töös on alati lähtunud nii olulisest väärtusest nagu ausus. Aus linnavalitsemine ja korruptsiooni välja juurimine on Tallinnas olulised selleks, et suunata seni võimupartei kassasse, selle sponsorite kasumisse ja korrumpeerunud ametnike taskusse voolanud miljonid Tallinna arengu heaks.
Pihl on tugevaim Savisaare vastaskandidaat ka ses mõttes, et tema pole erinevalt mõnest konkurendist peibutuspart. Jüri tõesti tahab linnapeaks saada ning selleks Tallinna elanike toetusel korral ka kindlasti hakkab. Ehk ühte vanasõna veidi ümber sõnastades: Pihl tuleb pika ilu peale.
See artikkel ilmus ka tänases Õhtulehes.
26.8.09
Eesti riigi rahanduses tuleb hullumeelne september
Pärast homme avaldatavat rahandusministeeriumi majandusprognoosi algab Eesti riigi rahanduses hullumeelne september, sest valitsusel on vaja kiiresti ja korraga otsustada tänavuse kolmanda lisaeelarve saatus ning esitada septembri lõpuks Riigikogule 2010. aasta riigieelarve projekt.
Riigi rahanduse olukorra muudab eriti hulluks see, et valitsuse tänavune suvi on läinud täiesti luhta. Hoolimata suuresõnalistest lubadustest kiirete karmide otsuste kohta pole valitsuses pärast jaanipäeva ühtki vajalikku rahanduspoliitilist otsust tehtud. Selle asemel on valitsusparteid ja paljud ministrid avalikkuses tegelenud populaarsuspunktide noppimisega „oma“ valdkondi kaitstes.
Ainus vastutustundlikult käitunud ning tegelikke lahendusi otsinud valitsuse liige on olnud rahandusminister Jürgen Ligi. Juba teist kriisiaastat järjest on peaminister Andrus Ansip end täielikult taandanud riigieelarve ettevalmistamisest ning veeretanud kogu vastutuskoorma rahandusministri ja rahandusministeeriumi õlule. Paraku on aga selge, et üksi jäetud rahandusministril puudub eelarveprotsessi juhtimiseks vajalik võim. Peaministri toetuseta jäänud rahandusministriga pidasid paljud tema kolleegid suvel kirju vahetades sõnasõda, mis riigi rahanduse olukorda ainult halvendas.
Meenutuseks niipalju, et juba mullu pandi 2009. aasta riigieelarve valitsuses kokku alles pärast Rahandusministeeriumi majandusprognoosi avaldamist septembris 3-4 nädalaga, sest peaminister Andrus Ansip pidurdas eelarve arutelu lootuses saada augusti lõpus positiivsem majandusprognoos. Juba mullu põhjustas riigieelarve kava koostamine kõigest mõne nädalaga olukorra, kus otsuseid tuli langetada kiirustades ning huvirühmade esindajaid kaasamata. Selle tulemuseks oli otsuste vilets kvaliteet ning avalikkuse õigustatud pahameel. Kahjuks pole ma head töövõimet reklaaminud vähemusvalitsus mullustest kogemustest midagi õppinud.
Kuna nii lisaeelarve kui ka 2010. aasta riigieelarve tegemiseks on valitsusel ainult mõned nädalad, siis tekitab ränk ajapuudus kaks väga suurt ohtu. Esimene oht on see, et 2010. aasta riigieelarvet puudutavad otsused tehakse kiirustades ning ülepeakaela tehtud otsused on viletsa kvaliteediga.
Teiseks on suur oht, et valitsus ei suuda ajanappuse tõttu ära teha neid otsuseid, mis on vajalikud tänavuse riigieelarve tasakaalu hoidmisel 3% juures SKT-st ning Eesti kaotab seetõttu võimaluse minna üle eurole 2011. aastal.
Õigus oli president Toomas Hendrik Ilvesel, kes ütles, et eurole ülemineku luhtumise eest vastutab Reformierakonna ja IRL-i valitsus poliitiliselt. Ent kahjuks võivad valitsuse euro-poliitika läbikukkumisel olla väga tõsised tagajärjed kõigi Eesti inimeste jaoks, sest rahvusvaheliselt halvendab eurole ülemineku edasilükkumine Eesti riigi usaldusväärsust, peletab Eestist eemale uute töökohtade loomiseks vajalikke välisinvesteeringuid ning loob võimaluse hakata taas spekuleerima Eesti krooni devalveerimisega. Tagatipuks muudab eurole ülemineku edasilükkamine mõttetuks paljud eelarve tasakaalu hoidmise nimel tehtud rasked otsused nagu näiteks käibemaksu tõstmine või pensioni teise samba maksete peatamise.
Opositsioonipoliitikuna ei lähtu ma kunagi põhimõttest, „mida halvem Eestile, seda parem minu parteile“. Seetõttu ma väga loodan, et vähemusvalitsus suudab raskest olukorrast välja tulla. Mida halvemini läheb valitsusel, seda halvemini läheb kogu Eestil.
Riigi rahanduse olukorra muudab eriti hulluks see, et valitsuse tänavune suvi on läinud täiesti luhta. Hoolimata suuresõnalistest lubadustest kiirete karmide otsuste kohta pole valitsuses pärast jaanipäeva ühtki vajalikku rahanduspoliitilist otsust tehtud. Selle asemel on valitsusparteid ja paljud ministrid avalikkuses tegelenud populaarsuspunktide noppimisega „oma“ valdkondi kaitstes.
Ainus vastutustundlikult käitunud ning tegelikke lahendusi otsinud valitsuse liige on olnud rahandusminister Jürgen Ligi. Juba teist kriisiaastat järjest on peaminister Andrus Ansip end täielikult taandanud riigieelarve ettevalmistamisest ning veeretanud kogu vastutuskoorma rahandusministri ja rahandusministeeriumi õlule. Paraku on aga selge, et üksi jäetud rahandusministril puudub eelarveprotsessi juhtimiseks vajalik võim. Peaministri toetuseta jäänud rahandusministriga pidasid paljud tema kolleegid suvel kirju vahetades sõnasõda, mis riigi rahanduse olukorda ainult halvendas.
Meenutuseks niipalju, et juba mullu pandi 2009. aasta riigieelarve valitsuses kokku alles pärast Rahandusministeeriumi majandusprognoosi avaldamist septembris 3-4 nädalaga, sest peaminister Andrus Ansip pidurdas eelarve arutelu lootuses saada augusti lõpus positiivsem majandusprognoos. Juba mullu põhjustas riigieelarve kava koostamine kõigest mõne nädalaga olukorra, kus otsuseid tuli langetada kiirustades ning huvirühmade esindajaid kaasamata. Selle tulemuseks oli otsuste vilets kvaliteet ning avalikkuse õigustatud pahameel. Kahjuks pole ma head töövõimet reklaaminud vähemusvalitsus mullustest kogemustest midagi õppinud.
Kuna nii lisaeelarve kui ka 2010. aasta riigieelarve tegemiseks on valitsusel ainult mõned nädalad, siis tekitab ränk ajapuudus kaks väga suurt ohtu. Esimene oht on see, et 2010. aasta riigieelarvet puudutavad otsused tehakse kiirustades ning ülepeakaela tehtud otsused on viletsa kvaliteediga.
Teiseks on suur oht, et valitsus ei suuda ajanappuse tõttu ära teha neid otsuseid, mis on vajalikud tänavuse riigieelarve tasakaalu hoidmisel 3% juures SKT-st ning Eesti kaotab seetõttu võimaluse minna üle eurole 2011. aastal.
Õigus oli president Toomas Hendrik Ilvesel, kes ütles, et eurole ülemineku luhtumise eest vastutab Reformierakonna ja IRL-i valitsus poliitiliselt. Ent kahjuks võivad valitsuse euro-poliitika läbikukkumisel olla väga tõsised tagajärjed kõigi Eesti inimeste jaoks, sest rahvusvaheliselt halvendab eurole ülemineku edasilükkumine Eesti riigi usaldusväärsust, peletab Eestist eemale uute töökohtade loomiseks vajalikke välisinvesteeringuid ning loob võimaluse hakata taas spekuleerima Eesti krooni devalveerimisega. Tagatipuks muudab eurole ülemineku edasilükkamine mõttetuks paljud eelarve tasakaalu hoidmise nimel tehtud rasked otsused nagu näiteks käibemaksu tõstmine või pensioni teise samba maksete peatamise.
Opositsioonipoliitikuna ei lähtu ma kunagi põhimõttest, „mida halvem Eestile, seda parem minu parteile“. Seetõttu ma väga loodan, et vähemusvalitsus suudab raskest olukorrast välja tulla. Mida halvemini läheb valitsusel, seda halvemini läheb kogu Eestil.
24.8.09
3 näidet selle kohta, et Berliini MMil läks Eestil hästi
Esiteks on Gerd Kanter on esimene Eesti tippsportlane, kes on viis aastat järjest võitnud tiitlivõistlustelt medali. Isegi Erki Noolel jäi tema tippaastatel 1998-2002 ühel aastal välisvõistlustel medal võitmata, seda "tänu" kurikuulsale nullile Sevilla MM-i teivashüppes.
Teiseks võitsid Põhjamaadest ja Baltimaadest Berliinis medali ainult kaks riiki - Norra ja Eesti. Siinkohal tasub eriti kaasa tunda rootslastele, kel veel mõni aasta tagasi oli välja panna supertiim, kuhu kuulusid kõrgushüppajad Stefan Holm ja Kajsa Bergqvist, kolmikhüppaja Christian Olsson, seitsemevõistleja Carolina Klüft jt. Ateena OM-ilt naasid rootslased kolme kergejõustikukullaga, nüüd jäid sootuks medalita.
Kolmandaks võitis SRÜ riikidest Berliinis medaleid ainult Venemaa, ehk teisisõnu jäid erinevalt Eestist medalita ka sellised kõvad kergejõustikumaad nagu 40 miljoni elanikuga Ukraina ja Valgevene. Mõlemas riigis on kergejõustikku alati korralikult rahaliselt - ja pahatihti ka pillidega - nuumatud.
Eks sõitsin minagi Berliini lootusega, et tuleb kuld ning ehk teinegi medal, aga Eesti kergejõustiklased on meid viimastel aastatel ära hellitanud. 19. augusti õhtul olid väga pettunud nii Gerd ise, kui ka paljud kergejõustikufännid. Loodan, et kogetud väike tagasilöök annab Gerdile ja tema meeskonnale lisamotivatsiooni, et järgmisel suvel võita Euroopa meistri tiitel.
Tagantjärele tarkuse tundkem rõõmu ka sellest medalist ning lootkem, et järgmisel aastal toetavad Gerdi EM-i medalitabelis ka Mikk Pahapill ja Ksenja Balta. Seda enam, et nende aladel on konkurents ameeriklaste, kuubalaste, brasiillaste jt kõrvalejäämisel märksa hõredam kui MM-il.
Minu jaoks oli sel MM-il kaks täiesti vapustavat hetke. Esimene oli Usain Bolti 200 meetri maailmarekord, mille püstitamist ise oma silmaga nägin. See on rekord, mis võib püsima jääda aastakümneteks, kui just Bolt ise seda ei ületa. Teine vaimustav hetk oli naiste kõrgushüppe ajal, kui 75 000-pealine vaatajaskond jäi Ariane Friedrichi hüppe ajal haudvaikseks ning hoovõtu ajal oli hiigelsuures staadionikatlas kuulda iga sportlase samm. See oli täiesti enneolematu emotsioon.
Teiseks võitsid Põhjamaadest ja Baltimaadest Berliinis medali ainult kaks riiki - Norra ja Eesti. Siinkohal tasub eriti kaasa tunda rootslastele, kel veel mõni aasta tagasi oli välja panna supertiim, kuhu kuulusid kõrgushüppajad Stefan Holm ja Kajsa Bergqvist, kolmikhüppaja Christian Olsson, seitsemevõistleja Carolina Klüft jt. Ateena OM-ilt naasid rootslased kolme kergejõustikukullaga, nüüd jäid sootuks medalita.
Kolmandaks võitis SRÜ riikidest Berliinis medaleid ainult Venemaa, ehk teisisõnu jäid erinevalt Eestist medalita ka sellised kõvad kergejõustikumaad nagu 40 miljoni elanikuga Ukraina ja Valgevene. Mõlemas riigis on kergejõustikku alati korralikult rahaliselt - ja pahatihti ka pillidega - nuumatud.
Eks sõitsin minagi Berliini lootusega, et tuleb kuld ning ehk teinegi medal, aga Eesti kergejõustiklased on meid viimastel aastatel ära hellitanud. 19. augusti õhtul olid väga pettunud nii Gerd ise, kui ka paljud kergejõustikufännid. Loodan, et kogetud väike tagasilöök annab Gerdile ja tema meeskonnale lisamotivatsiooni, et järgmisel suvel võita Euroopa meistri tiitel.
Tagantjärele tarkuse tundkem rõõmu ka sellest medalist ning lootkem, et järgmisel aastal toetavad Gerdi EM-i medalitabelis ka Mikk Pahapill ja Ksenja Balta. Seda enam, et nende aladel on konkurents ameeriklaste, kuubalaste, brasiillaste jt kõrvalejäämisel märksa hõredam kui MM-il.
Minu jaoks oli sel MM-il kaks täiesti vapustavat hetke. Esimene oli Usain Bolti 200 meetri maailmarekord, mille püstitamist ise oma silmaga nägin. See on rekord, mis võib püsima jääda aastakümneteks, kui just Bolt ise seda ei ületa. Teine vaimustav hetk oli naiste kõrgushüppe ajal, kui 75 000-pealine vaatajaskond jäi Ariane Friedrichi hüppe ajal haudvaikseks ning hoovõtu ajal oli hiigelsuures staadionikatlas kuulda iga sportlase samm. See oli täiesti enneolematu emotsioon.
9.8.09
Põuepommar oli salakommar
Viimasel ajal on meie meedia lemmikuudissõnaks saanud „põuepommar". Näiteks teatab tänane Postimees Online: Mauritaania pealinnas Nouakchottis hukkus laupäeva õhtul Prantsusmaa saatkonda rünnata üritanud põuepommar.
Minu mäletamist mööda pakkusid põuepommari uudissõnana välja Eesti Päevalehe lugejad juba 2002. aastal, mil päevaleht korraldas uudissõnade võistluse. Erinevalt koheselt käibesse läinud bestselleri vastest menuk, põuepommar toona esimese hooga selle sõnavõistluse järel laiemalt käibesse ei läinud.
Ka 2006. aasta ametlik "Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006" sellist sõna ei tunne, ÕS-i ametlik sõna on ikka enesetaputerrorist.
Kuna viimastel nädalatel käib tuline debatt uue keeleseaduse üle, mis sunnib ajakirjandust kasutama korrektset emakeelt, siis tekib küsimus, kuidas suhtub uus keeleseadus näiteks sellisesse võimalikku pealkirja: "Mauritaania põuepommar oli salakommar"?
Ma ei ole vastu soovile muuta seaduse jõuga meedia vigast ja sageli räpakat keelepruuki paremaks ja täpsemaks, aga kardan, et nagu paljude asjade puhul, peitub siingi saatan pisiasjades. Üllas üritus võib läbi kukkuda just seetõttu, et keegi pole suuteline seaduse tasandil ette nägema juhiseid puhuks, kui mõni meediaväljaanne kasutab mõnuga uudis- või unarsõnu, mis ÕS-ist on välja jäänud ning mille kasutamist pole seega normeeritud.
Minu mäletamist mööda pakkusid põuepommari uudissõnana välja Eesti Päevalehe lugejad juba 2002. aastal, mil päevaleht korraldas uudissõnade võistluse. Erinevalt koheselt käibesse läinud bestselleri vastest menuk, põuepommar toona esimese hooga selle sõnavõistluse järel laiemalt käibesse ei läinud.
Ka 2006. aasta ametlik "Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006" sellist sõna ei tunne, ÕS-i ametlik sõna on ikka enesetaputerrorist.
Kuna viimastel nädalatel käib tuline debatt uue keeleseaduse üle, mis sunnib ajakirjandust kasutama korrektset emakeelt, siis tekib küsimus, kuidas suhtub uus keeleseadus näiteks sellisesse võimalikku pealkirja: "Mauritaania põuepommar oli salakommar"?
Ma ei ole vastu soovile muuta seaduse jõuga meedia vigast ja sageli räpakat keelepruuki paremaks ja täpsemaks, aga kardan, et nagu paljude asjade puhul, peitub siingi saatan pisiasjades. Üllas üritus võib läbi kukkuda just seetõttu, et keegi pole suuteline seaduse tasandil ette nägema juhiseid puhuks, kui mõni meediaväljaanne kasutab mõnuga uudis- või unarsõnu, mis ÕS-ist on välja jäänud ning mille kasutamist pole seega normeeritud.
3.8.09
Viga parandatakse, aga viga ei tunnistata
Täna sai Riigikogus selgeks, et vähemusvalitsus ja rohelised tunnistavad oma vigu käibemaksumäära üleöö tõstmisel, kuid keelduvad seda avalikult tunnistamast.
1. juulist vaid mõnepäevase etteteatamisega tõusnud käibemaksumäär tekitas kindlalt tuvastatavat rahalist kahju kümnetele tuhandetele ettevõtjatele ning õiguskantsler Indrek Tederi hinnangul rikkus vähemusvalitsus seega ettevõtjatele põhiseadusega tagatud õigusi.
Näiteks võib tuua ettevõtted, mis esitasid juunis igati seaduslikult arveid 18-protsendilise käibemakmaksumääraga erinevatele riigiasutustele, ning mis juhul, kui arvete tasumise tähtaeg oli juulis, peavad vahepealse 2-protsendilise käibemaksumäära tõusu riigile omast taskust kinni maksma. Ja need tuhanded FIE-d, kes esitasid juunis igati seaduslikult arveid 18-protsendilise käibemakmaksumääraga, kuid juhul, kui arve tasuti juulis, peavad 2-protsendilise käibemaksumäära samuti omast taskust kinni maksma.
Tänu EVEA, õiguskantsleri ja Maksumaksjate Liidu tegevusele sai vähemusvalitsus ise ka oma vigadest aru ning mõistis, et kui vigu ei parandata, siis toob see kaela lisaks õiguskantsleri tehtud ettepanekule mitmeid kohtuasju ning võib riigikassale kokkuvõttes väga kalliks maksma minna.
Seepärast esitati tänase Riigikogu istungi alguses seaduseelnõu, mis eeldatavasti (kahjuks pole seni olnud võimalik selle tekstiga ise tutvuda) sisuliselt korvab ülehelikiirusel maksutõusuga kaasnenud kahju ning viib keerulise seadustepaketi põhiseadusega kooskõlla.
Samas hääletasid IRL, Reformierakond ja Rohelised istungi lõpul õiguskantsleri ettepaneku maha ega tunnistanud seega oma viga avalikult. Õiguskantsleril on nüüd ilmselt moraalne kohustus kaevata tänane Riigikogu enamuse otsus edasi Riigikohtusse, kus siis peab saabuma lõplik selgus küsimuses, kas üleöö maksude tõstmine või langetamine on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Tuleviku jaoks loob Riigikohtu otsus olulise pretsendendi, mis kas tagab maksumaksjatele turvalise etteteatamisaja maksumuudatuste kohta või annab valitsusliitudele vabad käed jõustada mõnepäevase etteteatamisega muudatusi, mis mõjutavad otseselt kümnete tuhandete ettevõtjate ja sadade tuhandete inimeste tegevust.
Riigikogu põhiseaduskomisjonis oli Indrek Teder väga enesekindel oma võidus.
1. juulist vaid mõnepäevase etteteatamisega tõusnud käibemaksumäär tekitas kindlalt tuvastatavat rahalist kahju kümnetele tuhandetele ettevõtjatele ning õiguskantsler Indrek Tederi hinnangul rikkus vähemusvalitsus seega ettevõtjatele põhiseadusega tagatud õigusi.
Näiteks võib tuua ettevõtted, mis esitasid juunis igati seaduslikult arveid 18-protsendilise käibemakmaksumääraga erinevatele riigiasutustele, ning mis juhul, kui arvete tasumise tähtaeg oli juulis, peavad vahepealse 2-protsendilise käibemaksumäära tõusu riigile omast taskust kinni maksma. Ja need tuhanded FIE-d, kes esitasid juunis igati seaduslikult arveid 18-protsendilise käibemakmaksumääraga, kuid juhul, kui arve tasuti juulis, peavad 2-protsendilise käibemaksumäära samuti omast taskust kinni maksma.
Tänu EVEA, õiguskantsleri ja Maksumaksjate Liidu tegevusele sai vähemusvalitsus ise ka oma vigadest aru ning mõistis, et kui vigu ei parandata, siis toob see kaela lisaks õiguskantsleri tehtud ettepanekule mitmeid kohtuasju ning võib riigikassale kokkuvõttes väga kalliks maksma minna.
Seepärast esitati tänase Riigikogu istungi alguses seaduseelnõu, mis eeldatavasti (kahjuks pole seni olnud võimalik selle tekstiga ise tutvuda) sisuliselt korvab ülehelikiirusel maksutõusuga kaasnenud kahju ning viib keerulise seadustepaketi põhiseadusega kooskõlla.
Samas hääletasid IRL, Reformierakond ja Rohelised istungi lõpul õiguskantsleri ettepaneku maha ega tunnistanud seega oma viga avalikult. Õiguskantsleril on nüüd ilmselt moraalne kohustus kaevata tänane Riigikogu enamuse otsus edasi Riigikohtusse, kus siis peab saabuma lõplik selgus küsimuses, kas üleöö maksude tõstmine või langetamine on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Tuleviku jaoks loob Riigikohtu otsus olulise pretsendendi, mis kas tagab maksumaksjatele turvalise etteteatamisaja maksumuudatuste kohta või annab valitsusliitudele vabad käed jõustada mõnepäevase etteteatamisega muudatusi, mis mõjutavad otseselt kümnete tuhandete ettevõtjate ja sadade tuhandete inimeste tegevust.
Riigikogu põhiseaduskomisjonis oli Indrek Teder väga enesekindel oma võidus.
Subscribe to:
Posts (Atom)
