24.10.08

Väikese riigi pidamine on suur luksus

Kahjuks jäi eilselt majanduspoliitika arutelult ajakirjanduses kõlama valdavalt see mõte, et Eesti kõrge maksukoormus pärsib ettevõtlust, kuna just seda mõtet pedaalis tugevalt Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman. Erinevalt näiteks Aktuaalse Kaamera uudisloost see pilt nii must-valge siiski polnud.

Küsisin nimme Tartu Ülikooli majandusprofessorilt Urmas Varblaselt, kas ka tema arvates on madal maksukoormus see viagra, mis meie majanduse taas tõusule pöörab. Järgnevalt väljavõte Riigikogu stenogrammist.

Hannes Rumm: Teie eelkõneleja Toomas Luman ütles Kaubandus- ja Tööstuskoja nimel väga ühemõtteliselt, et ettevõtluse huvides on kindlasti võimalikult madal maksukoormus. Ja ta eelkõige kritiseeris praegust Eestile suhteliselt kõrget sotsiaalmaksukoormust. Samas on Eesti üldine maksukoormus Euroopa keskmisega võrreldes tunduvalt madalam. Mida teie soovitaksite Riigikogul teha, et Eesti tulevane maksukoormus arvestaks võimalikult tasakaalukalt nii ühiskonna üldiseid huve kui ka seda, et see maksukoormus oleks soodus Eesti ja välisettevõtjatele?

Urmas Varblane: "See küsimus on muidugi äärmiselt suur ja lai küsimus. Aga ma arvan, et kõige lihtsamalt pihta hakata, väikese riigi pidamine on suur luksus ja me peame seda pidama, kui me tahame olla täisväärtuslik riik.

Väikesel riigil on terve rida kulusid, mis jagunevad tegelikult väga väikese maksumaksjate ringi peale. See on see koht, kus ma ütlen, et tuleb ette teatud piir, kust allapoole seda maksukoormust langetades tekitavad väga suured probleemid riigi pidamisega. Ma arvan, et siin on teema, kus on kindlasti see Eesti maksukoormuse järk-järguline ja edasine langetamine ikkagi väga suure küsimärgi all.

Tegelikult on ju siin küsimus, milline on selles riigis sotsiaalne pakett ja inimeste elukvaliteet, kus me tahame olla? Ja seesama maksukoorma ja elukvaliteedi küsimus ja tulevikku suunatuse teema, kus ei ole võimalik tulevikuriiki kujundada, kui me see - ühesõnaga see dogma - järjest alandame maksukoormust. Kuskil on olemas mingi piir ja seda arvutada on võib-olla võimalik võrdlusmeetoditel.

See sama küsimus, mis laadi hüvisid me suudame oma inimestele pakkuda? Õieti on see küsimus, mis on meie riigi olemise mõte? Kas meie riigi olemise mõte on näiteks tasakaalus eelarve, või on selle riigi eesmärk meie inimeste selline võimalikult hea elu, aga samal ajal selle juures nende võimete väga hea ärakasutamine?

Siin on see koht, kus meil efektiivsuse teema tuleb sisse. Maksukoormuse määr sõltub väga sellest, kui efektiivselt seda kogutud maksu kasutame. Ja nüüd me jõuame selle riigisektori efektiivsuse ja erasektori efektiivsuse juurde. Ja mõlematega on vaja tegelikult tegeleda. Ja see maksumäärade selline langetamine on selges seoses tootlikuse kasvuga nendes mõlemas pooles. Kui me suudame seda teha, siis võib ka langetada. Kui me seda ei suuda teha, siis ei tule välja."

Lisan veel omalt poolt, et Eestis üldiselt levitatud arusaama kohaselt on meie avalik sektor metsikult kulukas. Tegelik pilt on sootuks teine: Eestis on 1000 elaniku kohta 22 ametnikku, ning see suhtarv on võrreldav Iirimaa, Läti ja Sloveeniaga. Austrias, Belgias, Hollandis ja Saksamaal on tuhande elaniku kohta ametnikke 40-60, Soomes 100, Taanis 130 ja Rootsis 140.

Juba tänavuse negatiivse lisaeelarvega ning eriti järgmise aasta riigieelarvega kärbitakse ametnike arvu ning kogu avaliku sektori kulutusi järsult. Seega on kohe-kohe käes Urmas Varblase kirjeldatud piir, millest dogmaatilise maksukoormuse vähendamisega edasi minnes ei jaksa me oma riigi enam ülal pidada.

23.10.08

Riigireeturitelt eripensioni äravõtmise seadus - üle antud!

Andsin äsja Riigikogule koostöös Hanno Pevkuri ja Urmas Reinsaluga üle seaduseelnõu, mis annab Eesti riigile õiguse jätta ilma eripensionita need inimesed, kes on sooritanud süütegusid riigi ja aususe kohustuse vastu.

See seaduseelnõu on ajendatud riigireetmises süüdistatud Herman Simmi juhtumist. Politseiteenistuse seaduse alusel sai Simm eripensioni, mis tunduvalt ületab tavalist vanaduspensioni. Praeguste seaduste alusel säilib Simmil isegi süüdimõistva kohtuotsuse korral õigus saada pärast võimaliku vanglakaristuse kandmist eripensionit. (Vahi all viibimise ajal ning vanglakaristuse kandmise ajal vastavalt riikliku pensionikindlustuse seadusele mistahes pensioni väljamaksmine peatub.)

Samas on selle seaduseelnõu mõju kindlasti laiem kui lihtsalt ühele juhtumile reageerimine. Eesti Vabariik väärtustab praegu eripensioniga mitme eriala ning põhiseadusliku institutsiooni esindajate tööd. Seetõttu puudutab eripensionite eelnõu politseinikke, kaitseväelasi, kohtunikke, prokuröre, aga ka õiguskantslerit, riigikontrolöri, presidenti ning varasemate Riigikogu koosseisude liikmeid, kel on õigus eripensionile. Sotsiaalministeeriumi andmetel on eripensioni saajaid juba praegu üle 1800 ning kaugemas tulevikus prognoositakse nende arvuks 10 000.

Eripensionite maksmise kord on kirjas erinevates seadustes ning nende maksmise kord on väga ebaühtlane. Meie eelnõu eesmärk on ühtlustada neid tingimusi, mille alusel kaob õigus eripensioni saada ning - mis kõige olulisem – eelnõu annab võimaluse võtta eripension neilt isikutelt, kes juba pärast eripensioni määramist sooritavad raskeid riigi (näiteks riigireetmine, massilise korratuse organiseerimine, võimuhaaramine kaitsejõududes jne) või aususe kohustuse vastaseid kuritegusid (näiteks altkäemaksu ja pistise andmine ning võtmine).

Eelnõu kohaselt võetakse eripension neilt isikutelt, keda on süüdi mõistetud karistusseadustiku 15 ptk või 17 ptk 2 jao kohaselt süüteo eest, mille eest karistusseadustik näeb ette vähemalt kuni 5-aastase vanglakaristuse. On ebaõiglane ja ebamõistlik, kui riik väärtustab eripensioniga selliseid inimesi, kes on sooritanud ränga kuriteo Eesti riigi või nende ametis eriti vajaliku aususe kohustuse vastu.

Oleme kindlad, et selle eelnõu vastuvõtmisega annab riik selge sõnumi: sooritades kuriteo riigi või aususe vastu, ei kaota inimesed mitte ainult oma head nime vaid ka hea sissetuleku vanaduspäevil.

Täiendavaid kulusid eelnõu riigile kaasa ei too. Loodame, et ei too ka täiendavaid tulusid, sest need tuhanded inimesed, kel on tekkinud või tekib õiguse eripensionile, on ausad ja jäävad ausaks.

Tänan koostöö eest eelnõu ettevalmistamisel kolleege Urmas Reinsalu, Hanno Pevkurit, Ken-Marti Vaherit ja sotsiaaldemokraatide nõunikku Mihkel Liivot.

22.10.08

Eesti Panga uus ilmaennustus

Tuntud nalja kohaselt lõi vanajumal majandusanalüütikud ilmaennustajate lohutamiseks. Muidu teritataks hambaid ainult ilmatarkade kallal, nüüd saavad nad kahjurõõmu tunda ka majandusprognooside puusse paneku üle.

Tänase Eesti Panga ilmaennustuse kohaselt on tänavuse aasta majanduskasv Eestis miinus 1,8% ning 2009. aastal miinus 2,1%.

Võrdluseks - veel aasta alguses ootas Eesti Pank tänavuseks majanduskasvuks pluss 4,3%. Seejuures tuleb keskpanka tunnustada selle eest, et nende prognoos läks küll metsa, aga oli Eestis siiski kõige täpsem.

Tänavu 3. jaanuaril avaldas Postimehe majandustoimetus erinevate analüütikute prognoosi tänavuse majanduskasvu kohta ning selles reas oli Eesti Panga prognoos kõige pessimistlikum ehk tõele kõige lähemal. Näiteks Hansabank Markets ootas 5,5% suurust majanduskasvu ning prognooside keskmine oli 5,05%.

Eelnev jutt ei ole mõeldud keskpanga narrimiseks ning mina usaldan nende värsket prognoosi väga. Meenutasin vanu numbreid seepärast, et need näitavad, kui ootamatud on olnud muutused meie ja kogu maailma majanduskeskkonnas kõigi spetside jaoks.

2009. aasta riigieelarve jaoks tähendab Eesti Panga prognoos seda, et tulusid laekub väga suure tõenäosusega kuludest tunduvalt vähem. Ja nagu rahandusminister Ivari Padar riigieelarve esimesel lugemisel Riigikogus ikka ja jälle kordas, tähendab see tõika, et 2,6% majanduskasvu prognoosi pealt tehtud riigieelarve läheb järgmisel aastal väga tõenäoliselt miinusesse ning selle miinuse katab riik kassareservide ja varasemate aastate ülelaekumiste arvel.

Selline lähenemine on Eestis uus, kuid mujal Euroopas täiesti tavaline. Halbadel aegadel ei kärbi arukad riigid eelarve tasakaalu nimel meeleheitlikult kulusid, sest see jahutab majandust veelgi. Selle asemel elavdab riik oma investeeringutega majandust ning toetab jätkuvalt elanikke, rahastades neid kulusid ajutiselt headel aegadel kogutud säästude arvelt.

Riigieelarve miinusesse minekut sedastas oma majandusprognoosi esitledes äsja ka Eesti Pank Eesti Pank. Loodetavasti suudavad selle mõttega tasapisi harjuda ka need head kolleegid ja konkurendid, kes viimase ajani on ennast nurka maalinud jutuga sellest, et Eesti riigi eelarve oli, on ja jääb tasakaalu.

Neid pikalt tegelikku elu eiranud kolleege-konkurente saab lohutada sellega, et kuna Eesti eesmärk on esimesel võimalusel eurole üle minna, siis suurt ja pikaajalist me endale niikuinii lubada ei saa.

19.10.08

Küsimus Mnemoturniirile

Esitasin tänases Vikerraadio Mnemoturniiri saates Tarkade Klubile järgneva küsimuse. Lisage nimekirja puuduv nimi: Edžmiatsini kloostri diakon Hatšatur Abovjan, Aleksei Sdrovenko ja Matvei Tšalpanov 41. jäägrirügemendist, Arguri talumehed Hovannes Aivasjan ja Murat Pogosjan.

Kas teie oskate sellele küsimusele vastata?

Tarkade Klubile küsimus raskusi ei valmistanud ning kiiresti lisasid nad nimekirja Tartu Ülikooli kunagise rektori Friedrich Parrot' nime. Need kuus meest tõusid 27. septembril 1829 koos Ararati mäe tippu. Pikemalt võib sellest ekspeditsioonist lugeda ajakirjast Akadeemia nr 3 2008.

18.10.08

Tšapajev ja Petka soovivad Eesti kodakondsust

Sissejuhatuseks järgnevale anekdoodile legendaarsetest vene nõukogude anekdoodikangelastest Tšapajevist ja Petkast niipalju, et panen selle nalja kirja mitte ainult selleks, et talletada uuemat Ida-Virumaa folkloori. Selle loo jutustas äsja mõnele Riigikogu liikmele üks Ida-Virumaa juhte sooviga tõestada, et sealsete venelaste identiteet on hoopis mitmepalgelisem, kui see Tallinnast paistab.

Anekdoot ise on selline:

Eesti Vabariigis võetakse vastu seadus, et igale välismaalasele, kel õnnestub ronida Pika Hermanni torni ja puudutada seal lehvivat sinimustvalget lippu, antakse automaatselt Eest kodakondsus.

Venemaa viletsast elust tüdinud Tšapajev ja Petka otsustavad seda uudist kuuldes Eestisse elama asuda. Mehed ületavad illegaalselt Narva jõe, hiilivad kõrvalisi teid pidi Tallinnasse ning ronivad ööpimeduse varjus Pika Hermanni torni.

Ent torn tipus asuv lipuvarras on nii kõrge, et lipukangani ulatumiseks peab üks mees teise kukile võtma. Tšapajev käsutab Petka endale pukki tegema, küünitab lipuni ja saabki automaatselt Eesti kodanikuks.

Nüüd palub Petka: "Vassili Ivanõtš, upitage teie nüüd mind lipuni!"

Vastuseks käratab Tšapajev tugeva vene aktsendiga eesti keeles: "Kurradi venelane, kuhu sa ronid!"

17.10.08

Pühade lehmade ohverdamise aeg

Iga tõsine kriis on valus ja vastik. Õnneks on suurtel kriisidel ka üks hea omadus: need sunnivad kivistunud seisukohti ümber hindama.

Toon vaid ühe näite meie lähiajaloost: tont teab, kui kaua veel oleksid ülemnõukogu ja Eesti Kongress kembelnud selle üle, mis põhimõtete järgi omariiklus taastada. Aga siis, kui dessantsoomukid veeresid 1991. aasta augustis Tallinna poole, leiti kriisiolukorras kiiresti mõistlik lahendus.

Tänavuse majanduslanguse meeldiv kõrvalmõju on asjaolu, et tekkinud arutelus hinnatakse ümber mitu püha lehma. Pea kogu taasiseseisvumise aegu on meil nagu issameiet korratud: Eestile tagavad edu madalad maksud, õhuke riik ja tasakaalus riigieelarve.

Õnneks leiab ainuüksi viimasest nädalast mitu esinemist, kus eri arvamusliidrid rahumeeli neid käibetõdesid kritiseerivad. Majandusteadlane Ott Toomet soovitab riigil halbadel aegadel riigieelarve defitsiiti lasta ja majanduse elavdamiseks rohkem investeerida. Kultuuritoimetaja Kaarel Tarand soovitab suurendada maksukoormust ning suurettevõtja Olari Taal kehtestada automaksu.

Maksud nagu Venemaal
Tasakaalus riigieelarve ja madal maksukoormus aitasid Eesti riigi raskest üleminekuajast edukalt üle ning tekitasid mulje, et ainult nii ongi hea ja õige. Eestis harjuti põlastama kõrge maksukoormusega Põhjamaid ning vaikitakse häbelikult sellest, et meie tulumaksupoliitika sarnaneb rohkem Venemaa kui Lääne-Euroopa omaga.

Tänavused maksuväitlused pakkusid kaks näidet selle kohta, et senised arusaamad on murenemas. Reformierakond on harjunud mõtlema, et üks nende edu alus on tulumaksumäära alandamine. Ent sel suvel satuti halva üllatusena võimsa surve alla ja seetõttu tuli tulumaksumäära alandamisest vähemalt ajutiselt loobuda. Avalikkuses domineeris selgelt seisukoht, et Eesti ühiskond ei vaja järjest madalamat tulumaksu, vaid riiki, mis investeerib tulumaksureformi peatamise arvelt kokku hoitud miljardid haridusse, jätkab sotsiaaltoetuste maksmist ning tagab tuletõrjujate jõudmise abivajajani enne maja mahapõlemist.

Toetust on leidnud ka autode maksustamise idee, kuigi Eestis oli seni laialt levinud arusaam, et auto omamine on inimõigus ja ühissõiduki kasutamine raske puue.

Juba varasuvel algas arutelu autode maksustamise üle: näiteks kas luksusautosid tuleks maksustada? Augustis esitas rahandusminister Ivari Padar valitsusele kava kehtestada autode registreerimismaks, mille kohaselt maksustataks kõik esmaselt Eestis registreeritavad autod sõltuvalt nende keskkonnavaenulikkusest.

Mõlema maksu puhul andnuks riik inimestele kaks selget sõnumit. Esiteks suunanuks autode maksustamine inimeste eelistusi võimalikult keskkonnasõbralike autode kasutamisele, sest maksu määr oleks lähtunud auto võimsusest või CO2 heitmete määrast. Teiseks vähendanuks automaks väliskaubanduse puudujääki, sest iga Eestisse toodud auto viib raha meie majandusest välja. Mida võimsam ja suurema mootoriga auto, seda enam reostab ta keskkonda ja suurendab väliskaubanduse puudujääki veel ka rohkem kütust kulutades.

Olari Taal sõnastas selle tõe hiljuti Eesti Päevalehes (“Eesti majanduskasv: pankade juhtimisviga” 25.9) nii: “Minule isiklikult meeldib automaks. Auto-transport tähendab, et raha kütuse eest voolab riigist välja. Ja miks üldse peaks üks inimene kasutama punktist A punkti B minekuks kolm korda rohkem kütust kui teine?”

Kuid ka autode registreerimismaksust ei saanud asja, olgugi et see toonuks sõltuvalt maksumäärast riigieelarvesse 300–500 miljonit krooni. Võrdluseks – igakuise lastetoetuse maksmiseks kulub praegu aastas 700 miljonit krooni. Kehva kompromissina tõstab riik uuest aastast autode registreerimise lõivu seniselt 1000 kroonilt 1900 kroonini.

Eesti võimas autotööstus?
Praegu ei maksusta Euroopa Liidus autosid ainult Eesti ja Leedu. Euroopas ei peeta õigeks maksustada autoomanikke ainult kütuseaktsiisi kaudu, sest autostumisega kaasnevate prob­leemide lahendamine on ühiskonnale palju kallim kui ainult aktsiisist laekuv tulu.

Rusikareegel on see, et autode maksustamise koormus on madalam neis riikides, kus on tugeva lobiga tugev autotööstus. Kõrgem on autode maksustamise tase aga neist riikides, kus oma autotööstus on nõrk või puudub ja kus autostumine seetõttu mõjutab väliskaubanduse tasakaalu valusamalt.

Kui tutvustada mõnele välismaa majandusteadlasele Eestis rakendatavat autode maksukoormust, siis arvab ta, et tegemist on mõne suurt autotööstust omava arengumaaga, kus keskkonnakaitset ja säästlikku tarbimist ei peeta millekski.

Õnneks on tänavune arutelu juba tugevasti mõjutanud inimeste suhtumist autode maksustamisse. Veel tõsisem surve autode maksustamiseks tekib järgmisel aastal, sest ülemaailmse majanduskriisi tingimustes suurenevad käärid riigi tulude ja elanike ootuste vahel veelgi. Pole raske ennustada, kuidas käitub avalik arvamus olukorras, kus valida on autode maksustamise ja näiteks mitmest olulisest sotsiaaltoetusest loobumise vahel.

See artikkel ilmus tänases Eesti Päevalehes.

16.10.08

Tipp-poliitikute palgad seotakse lahti keskmisest palgast. Kuidas?

Äsja esitati kõigi Riigikogu fraktsioonide nimel menetlusse eelnõu, mis seob tipp-poliitikute ja ametnike palgad lahti keskmisest palgast.

Olulisemad muutused uues eelnõus on esiteks see, et alates 2011. aastast hakkab kõrgemate ametiisikute palku määrama Riigikogu. Palk määratakse neljaks aastaks, kuid seda indekseeritakse sarnaselt riikliku pensionikindlustusega. Tõsi, ametiisikute jaoks valitud hindeks on veidi kitsim kui pensionäridele rakenduv indeks.

Täpne indeksi selgitus eelnõu seletuskirjas on selline: "Ametiisikute kõrgeima palgamäära indeksi arvutamisel korrutatakse tarbijahinnaindeksi aastane kasv (THI) 0,5-ga ja sotsiaalmaksu laekumise aastane kasv (SML) 0,5-ga ning saadud korrutised liidetakse. Indeksi väärtuse suuruseks on 50 % saadud summast."

Kindlasti tekitab tormilise arutelu see, kui õiglaselt või ebaõiglaselt kõrgemad ametiisikud palka saavad. Valdavalt on eelnõusse sisse kirjutatud praegusele palgasüsteemile vastavad numbrid ning juba nende võrdlemine üllatab ilmselt paljusid inimesi.

Tulevase palga määrab praegune Riigikogu konkreetse numbrina. Selle numbri alusel arvutatakse palgad välja seaduses sätestatud koefitsentide järgi. Koefitsendiga 1,0 väärtustab eelnõu presidendi, Riigikogu esimehe, peaministri ja Riigikohtu esimehe tööd.

0,8 on see koefitsent Riigikogu aseesimehel, Eesti Panga presidendil, riigikontrolöril, õiguskantsleril, Riigikohtu liikmel, ministril, riigisekretäril, Riigikogu komisjoni esimehel ja fraktsiooni esimehel, kaitseväe juhatajal.

Näiteks Riigikogu liikme ametipalga koefitsient on 0,6, sama number kehtib abiministritele ja kantsleritele.

Riigikogus oli kokkuleppe, et palgaseadus esitatakse ühiselt, kuid loomulikult oli selle arutelul päris palju erimeelsusi. Sotsiaaldemokraatide erimeelsused on eelnõu seletuskirjas määratletud nii: "IRL ja sotsiaaldemokraadid toetasid ideed määrata kõrgemate ametiisikute palgamäära kindla numbrina terveks Riigikogu koosseisu ametiajaks, mitte selle iga-aastast läbikorrutamist indeksiga. Samuti pooldasid IRL-i ja SDE fraktsioonid lahendust, mille kohaselt Riigikogu asemel oleks Põhjamaade eeskujul kõrgemate ametiisikute palga määranud sõltumatu komisjon. Riigikogu liikme palga puhul pooldasid IRL ja SDE kõrgeima palgamääraga võrreldes koefitsienti 0,55.

SDE fraktsioon jäi eriarvamusele seaduses sätestatud ametiisikute loetelu puhul, pidades vajalikuks piirduda vaid nende kõrgemate ametiisikute hõlvamisega, kelle nimetavad ametisse kas Riigikogu või Vabariigi Valitsus."

Pole vaja olla eriline prohvet, et täna esitatud eelnõu tekitab suure ja ägeda debati. Olen kindel, et selle debati tulemusena võib seaduse tekst siit-sealt muutuda.

15.10.08

Igavat põhjamaist Tallinna oodates

Üks ajutiselt Stockholmis elav peretuttav kirjeldas suvel oma olmemuresid. Tema korteriühistu lasi kolmekümnendatel aastatel ehitatud kortermajas välja vahetada kõik torud. Mõistagi tekitas nii suur töö palju tüli ja tolmu.

Ent see Eesti pere ja nende naabrid tegid oma suvised plaanid remondigraafikut arvestades, mis riputati iga korteri ukse kõrvale. Iga töömees pani sinna kirja oma töö lõpuaja ning kinnitas selle allkirjaga.

Vastuseks kirjeldasin tuttavale, kuidas käib kauaoodatud kanalisatsiooni rajamine Nõmmele. Kevadel andis linnaosavalitsus teada, et oktoobriks on meie asum kanaliseeritud. Millal täpselt mingi tänavajupp üles kaevatakse, nõmmelased teada ei saanud. Muidugi tahtnuks inimesed suvist puhkust kavandada ajale, kui kodutänav on üles kaevatud. Muidugi tahtnuks inimesed suuremaid töid oma aias ja majas kavandada ajale, mil tänav on autoga läbitav. Ent erinevalt Stockholmi erafirmast linnavalitsus ja Tallinna Vesi nõmmelastele sellist luksust ei lubanud.

Õnneks on naabrimees ehitaja ning ta küsitles visalt ümberkaudsetel tänavatel töötavaid brigaade. Ainult tänu temale saime mais teada, et juunis ei juhtu midagi. Juunis saime teada, et juulis ei juhtu ka midagi. Augustis teatas naabrimees viimaks, et septembris läheb töö lõpuks lahti.

Elavaid klassikuid tsiteerides jääb vaid õhata, et kunagi tahaksid ka tallinlased elada sellises igavas põhjamaises linnas nagu Stockholm.

See artikkel ilmus ka tänases Tallinna Linnalehes.

14.10.08

Palju maksab üks vallaelanik?

Esimene ja mitte surmtõsine vastus on, et valitsus hindab kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse muutmise seaduses (!) valla- või linnaelaniku hinnaks 625 krooni.

Teine ja tõsisem vastus on, et tegelikult valla- ega linnaelanikel muidugi hinnasilti küljes pole. Küll aga tahab valitsus hakata taas omavalitsuste liitumist rahaliselt jõuliselt toetama. Ühinemistoetust makstakse vastavalt omavalitsuse elanike arvule ning toetuse suurust tõstetakse nii, et valla- või linnaelaniku tinghind tõuseb 250 kroonilt 625 kroonile.

Senise hinnakirja järgi saanuks omavalitsused toetust minimaalselt 750 000 krooni ja maksimaalselt 1,5 miljonit krooni. Uue hinnakirja järgi on minimaalne ühinemistoetus 2 miljonit krooni ning maksimaalne 4 miljonit krooni.

Loodetavasti on vallavanemad ja linnapead uue tinghinnaga rahul ning see motiveerib neid tugevamaid omavalitsusi moodustama.

Kuigi ka Riigikogu põhiseaduskomisjoni arutelust käis läbi mõte, et meie lõuna- ja põhjanaabrite kogemuse kohaselt motiveerib omavalitsusi ühinema mitte toetus vallale või linnale, vaid senistele vallavanematele või linnapeadele.

12.10.08

Tulevikus ei maksa riik eripensionäridele vanglakaristuse kandmise ajal pensionit

Sel nädalal eripensionite maksmise korra muutmiseks loodud valitsusliidu töörühm otsustas üksmeelselt, et tulevikus kaotavad eripensionärid õiguse saada pensionit vanglakaristuse kandmise ajal.

Selline otsus on õiglane ja mõistlik. Õiglane seetõttu, et nii võrdsustatakse eripensionite saajad tavalist riiklikku vanaduspensionit saavate inimeste õigustega. Mõistlik seetõttu, et riik tasub raske kuriteo sooritanud inimestele vanglakaristuse kandmise ajal niigi kõik ülalpidamiskulud

Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 46 lõige 1 ütleb: "Kui kohus mõistab pensionäri süüdi ja karistab teda vabadusekaotusega, peatatakse riikliku pensioni maksmine vabadusekaotuse kandmise ajaks." Seevastu eripensionite maksmise kord on sätestatud kaheksas eri seaduses ning seal pole ette nähtud võimalust katkestada pensioni maksmine vanglakaristuse kandmise ajaks.

Kui senist eripensionite maksmise korda mitte muuta, siis võib tekkida olukord, kus riik peab näiteks mõne riigireetmises süüdistatud ja pikaajalist vanglakaristust kandva inimese pangaarvele kandma 15 000 - 25 000 krooni kuus. Karistusaja lõppedes lahkub selline kurjategija vanglast miljonärina muretuid vanaduspäevi veetma.

Valitsusliidu töörühma eripensionite maksmise korra muutmiseks kutsusid kokku sotsiaaldemokraadid ning sellesse kuuluvad Hanno Pevkur (Reformierakond), Ken-Marti Vaher (IRL) ja Hannes Rumm (SDE). Töörühma loomise ajendiks oli riigireetmises süüdistatava Herman Simmi juhtum, kellele Eesti riik peab süüdimõistva kohtuotsuse korral eripensionit edasi maksma, sest see on talle politseiseaduse kohaselt määratud eluks ajaks.

Töörühm loodab eripensionite korda muutva eelnõu Riigikogu menetlusse esitada järgmisel nädalal ning see sisaldab teisigi muudatusi senise eripensionite maksmise korraga võrreldes.

Praegu saab eripensionit sotsiaalministeeriumi andmetel üle 1800 inimese, kellest üle poole on veel tööeas ning eripensionite maksmiseks kulub 153 miljonit krooni aastas. Eripensionit makstakse näiteks endistele politseinikele, kaitseväelastele, kohtunikele ja Riigikogu liikmetele.

10.10.08

Padar püsib, Ansip põrub

Reformierakonna ajas raevu tänases Postimehes ilmunud uudis selle kohta, et inimesed hindavad rahanduslikult raskel ajal palju kõrgemalt rahandusminister Ivari Padari kui peaminister Andrus Ansipi tegevust.

Reformierakonna peasekretär Kristen Michal väitis koguni: «Kohe, kui rahandusminister muutub valitsuse kõige populaarsemaks selliks ja töötab selle nimel, et olla mõnus, hakkavad riigil raskused.»

Michali jutt teeb meele mõruks sel põhjusel, et Reformierakond ei ole ikka veel oma viimase poole aasta vigadest midagi õppinud. Ja kui Reformierakond vigadest ei õpi, siis pärsib see valitsuse töövõimet edaspidigi.

Reformierakonna ja Ansipi toetuse languse kõige olulisem põhjus on olnud see, et nad on püüdnud tegelikkust ilustada ning vastutust enda kaelast ära veeretada.

Juba praegu on Eesti ajalehtedes püsirubriigiks muutunud peaminister Andrus Ansipi tsitaadivalimikud, mis tänu mõõdutundetule optimismile vaevalt kuu-kaks hiljem naeruväärsed näivad. Reformierakonnal on vaja tõsiselt mõelda selle üle, miks küsiti valitsuse pressikonverentsil Andrus Ansipilt ja mitte tema kõrval istunud Padarilt, kas ta on tulnukas teiselt planeedilt.

Seevastu Padari tegevus pälvib eestlaste toetuse sel lihtsal põhjusel, et rahandusminister on ka ebameeldivatest uudistest rääkinud ausalt ja pole kartnud raskete otsuste tegemisel vastutust enda kanda võtta.

Siinkohal räägivad enda eest kõige paremini faktid. Just rahandusminister Padar survestas valitsust esimesema tegema tänavust lisaeelarvet. Peaminister Ansip oli viimane valitsuse liige, kes sellele vastu punnis, sest ta lihtsalt ei suutnud uskuda nukraid majanduskasvu ja maksulaekumise numbreid.

Just rahandusminister püüdis juba juunis saavutada valitsuses kokkulepet põhimõtteliste otsuste tegemiseks 2009. aasta riigieelarve tulude-kulude määratlemisel. Peaminister Ansip seevastu lükkas oluliste otsuste tegemise septembrisse, sest lootis, et augusti lõpus tehtav rahandusministeeriumi majandusprognoos tõotab helget tulevikku. Ansip eksis ja tema venitamise tõttu tuli riigieelarve kokku panna paari nädalaga, mis loomulikult mõjutab selle kvaliteeti.

Rahandusminister ongi 2009. aasta eelarvet ausalt hinnanud numbriga 3. Peaminister nimetas seevastu eelarvet "praegustes oludes parimaks riigieelarveks" ning "aegade kõige avalikumalt koostatud riigieelarveks".

Nagu näha, ei tegelnud Padar mitte populismiga, vaid soovis teha õigel ajal valusaid, kuid vajalikke otsuseid ning julges nende vajalikkust inimestele ka ausalt selgitada. Ain Seppikul oli õigus, kui ta Postimehes väitis, et peaminister on püüdnud vastutuse võtmise asemel seda pidevalt rahandusministri kaela veeretada. Ilmekas oli see, kuidas Andrus Ansip suvistel valitsuse pressikonverentsidel ikka ja jälle viitas ebapopulaarsete teemade puhul "rahandusministri otsustele", kuigi tegelikult oli tegu kas valitsuse või valitsusliidu konsensuslikele otsustele.

Nagu avaliku arvamuse küsitlused näitavad, oskavad valijad hinnata, kes on kes ja mis on mis. Kui Reformierakonnale ei ole seni edu toonud rahandusministri halvustamine ja vastutuse tema kaela veeretamine, siis ei too see edu ka edaspidi.

Ometi ei tunne sotsiaaldemokraadid erinevalt Keskerakonnast mingit kahjurõõmu peaministri ja tema partei toetuse vähenemise tõttu. Saame suurepäraselt aru, et see tekitab valitsuses ainult uusi mõttetuid pingeid. Saame suurepäraselt aru, et kui Ansip põrub, siis põrub kogu valitsus. Eesti vajab rasketel aegadel töövõimelist valitsust ja valitsusjuhti, mis pideva populaarsusreitingute pärast muretsemise asemel keskendub probleemidele, mida on rohkem rohkem, kui eales varem sellel sajandil.

8.10.08

Siim Kallas kandideerib europarlamenti?

Reformierakonna tänane teade selle kohta, et europarlamendi valimistel loodetakse kuuest kohast võita kogunisti kolm, viitab võimalusele, et Europarlamenti kandideerib nende esinumbrina Siim Kallas.

Lihtne loogika ütleb, et kolme koha võitmiseks peab mistahes erakonnal olema väga tugev esinumber. Sama tugev tegija nagu eelmisel korral sotsiaaldemokraatidele europarlamendis kolm kohta toonud Toomas Hendrik Ilves. Ja piisavalt tugev selleks, et pakkuda väärilist konkurentsi Keskerakonna esimehele Edgar Savisaarele.

Nii tugevaid tegijaid on Reformierakonnas kaks: peaminister Andrus Ansip ja Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas. Ametisoleva peaministri kandideerimine europarlamenti oleks ilmselt kogu Euroopas enneolematult pentsik tegu. Peaminister ei pruugi eurovalimistel ka sama palju hääli saada kui Riigikogu valimistel, sest tema talendi austajad soovivad kindlasti Ansipi jätkamist valitsusjuhina ega raatsi teda Brüsselile loovutada.

Seega jääb tipptegijaist üle ainult Siim Kallase kandidatuur. Toomas Hendrik Ilvesele tõi eelmistel valimistel mäekõrguse võidu tema vaieldamatult parim pädevus euroküsimustes. Järgmistel valimistel oleks just Siim Kallas euroküsimustes kõige suurema kompetentsiga ning valijate silmis seega kõige usaldusväärsem kandidaat.

Juba pikemat aega on Toompea kuluaarides teada tõsiasi, et Reformierakond on Siim Kallasele europarlamenti kandideerimiseks ettepaneku teinud. Väidetavalt vastas Kallas esimesel korral sellele ettepanekule eitavalt, kuid kindlasti on reformikad tema masseerimist jätkanud.

Europarlamenti kandideerimine ei välista Kallase jätkamist volinikuna, sest parlamendi valimised toimuvad enne uue komisjoni koosseisu selgumist. Võib valimistel ära osaleda ning siis valijate tugeva toetusega komisjoni naasta.

Pigem võib Reformierakond Kallast survestada just väitega, et kui Kallas toob eurovalimistel kõva häältesaagi, siis tagatakse talle koht ka järgmises komisjonis. Kui Kallas ei kandideeri, siis ... võib ehk teisigi häid kandidaate silmapiirile kerkida.

7.10.08

Kes on vastu Riigikogu liikmete palkade külmutamisele?

Tänane arutelu Riigikogu liikmete palkade külmutamise üle oli üks kõige kummalisem debatt kogu selles Riigikogu koosseisus. Eelnõule on alla kirjutanud kõik erakonnad peale Reformierakonna, aga sellegipoolest kostis selle menetlemise ajal saalis - eriti opositsiooni ridadest - pidevalt vaenulikku turtsumist ja kohati ka avalikku kriitikat.

Näiliselt on kõik palkade külmutamise poolt (vt www.riigikogu.ee eelnõud nr 296 ja 342), aga tegelikult on väga paljud kolleegid selle vastu. Kõrgemate ametiisikute ja sealhulgas Riigikogu liikmete palkade külmutamist põlastati populismiga tegelemiseks ajal, mil on vaja tegelda 101 muu tähtsama küsimusega. (Muuseas – mulle meeldivad palju rohkem need kolleegid – nagu näiteks Lembit Kaljuvee – kes palkade külmutamise eelnõusid avalikult ja ausalt kritiseerib, mitte omaette ei turtsu.)

Sotsiaaldemokraatide hinnangul ei ole palkade külmutamise puhul tegemist populismi ega isegi mitte rahaliselt ebaolulise küsimusega. Kui riigi tulude kasv on järsult vähenenud, siis peab avalik sektor püksirihma pingutama. Riigikogul ei ole mingit moraalset õigust külmutada riigieelarve menetlemisel enamuse avalikus sektoris töötavate inimeste palk, kuid säilitada eliidi palk samal tasemel põhjusel, et kunagi on see seotud keskmise palga tõusuga.

Rahandusministeerium prognoosib tänavuseks aastaks nominaalpalga kasvu 15,4% , vastavalt kerkiks ka Riigikogu liikmete palk järgmisel aastal sama järsult kui tänavuse aasta alguses. Kas hüppelisene palgatõus 2009. aasta alguses oleks õiglane, kui peaaegu kogu avalikus sektoris palgatase külmutatakse ning seda võib-olla mitte ainult üheks aastaks?

Sotsiaaldemokraatide vastus on: kindlasti mitte! Riigikogu liikmete palkade külmutamisel on oluline sõnum ühiskonnale. See näitab, et parlament suudab ja tahab olla ülejäänud ühiskonnaga solidaarne, et ka parlament säästab.

Ainus vaieldav küsimus on see, kas põhiseaduse paragrahv 75 võimaldab praegusel Riigikogu koosseisul oma palka muuta. Ses küsimuses on riigiõiguse eksperdid eri meelt. Endised õiguskantslerid ja justiitsminister Rein Lang arvavad, et põhiseadus lubab meie palgasüsteemi muuta. Kahtleval arvamusel oli ses küsimuses põhiseaduskomisjonis esinedes riigiõiguse ekspert Ülle Madise ning väga selgelt pidas eelnõud põhiseaduse vastaseks presidendi kantselei esindaja Aaro Mõttus. Riigikohtu esimees Märt Rask keeldus oma seisukoha esitamisest.

Eelnevast lähtuvalt on Riigikogul õige ja mõistlik jätkata eelnõu menetlemist tuginedes asjaolule, et enamus riigiõiguse asjatundjaid ei näe siin vastuolu põhiseadusega. Kui Riigikogu on eelnõu nr 342 vastu võtnud, siis on juba presidendi otsustada, kas ta hindab seda põhiseadusele vastavaks või mitte. Eeldan, et kui president Riigikogu liikmete palkade külmutamist seadusena välja ei kuuluta, siis leiab vaidlus selles küsimuses lõpliku lahenduse Riigikohtus. Ja see ongi siis lõplik otsus, mis enam kuidagi edasikaebamisele ei kuulu.

Lõpetuseks veidi ka rahalistest argumentidest. Lembit Kaljuvee pidas eelnõu rahaliselt mõttetuks kuna sellega saavutatakse kokkuhoid ainult 45 miljonit krooni. Ennustan, et 2009. aasta riigieelarve menetlemisel teeb Keskerakond kümneid ettepanekuid, mille hind on kokkuvõttes kaugelt suurem kui 45 miljonit krooni. 45 miljoni krooni eest saab näiteks korralikult ära remontida suure koolimaja ning ehitada uhiuue lasteaia. Seega ei saa 45 miljoni krooni suurust kokkuhoidu kuidagi alahinnata.

3.10.08

Herman Simm ja tema eripension

Paljusid inimesi üllatab fakt, et Eesti riik maksis Herman Simmile kui endisele politseinikule juba siis, kui ta veel kaitseministeeriumis töötas, prisket eripensionit.

Praeguse politseiameti juhi põhipalk on 32 000 krooni ning Herman Simmi eripension võib maksimaalsel juhul olla sellest 75% ehk 24 000 krooni. (Kuna eripensioni määramise valem on keeruline ja tegemist on delikaatsete isikuandmetega, siis teab Simmi eripensioni täpset suurust vaid sotsiaalkindlustusamet.) Nii või teisiti teenib Simm eripensionina summa, millest enamus eakaid inimesi võib vaid unistada.

Kui Herman Simm kohtus õigeks mõistetakse, siis maksab Eesti riik talle eripensionit edasi niikuinii. Aga karta on, et isegi juhul kui Herman Simm salastatud teabe ebaseaduslikus kogumises ja selle välisriigile edastamises süüdi mõistetakse, tuleb Eesti riigil talle elu lõpuni eripensionit plettida.

Eriti ebaõiglane pension
Veel ebaõiglasemat olukorda on raske ette kujutada: miks peab Eesti riik eriti heldelt meeles pidama inimesi, kes on oma riigi suhtes eriti alatult käitunud?

Praeguse totra korra põhjused peituvad üheksakümnendate aastate alguses, mil Eesti riik oli vaene ega jaksanud erasektoriga võrreldes konkurentsivõimelisi palku maksta. Kuna riigil raha polnud, siis lubati politseinikele, kaitseväelastele, piirivalvuritele, kohtunikele ja veel mitmetele riigi toimimiseks ülioluliste elualade inimestele vanaduspäevadeks keskmisest palju suuremat eripensionit.

Nii võttis riik endale suuri rahalisi kohustusi, kuid lükkas nende täitmise kaugele tulevikku. Vaevalt meelitasid eripensioneid tööle noori politseinikke või kaitseväelasi, kuid kindlasti motiveerisid need oma ametis jätkama tuhandeid keskealisi ja pensionieelikuid. Praegu saab eripensionit sotsiaalministeeriumi andmetel üle 1800 inimese, kellest üle poole on veel tööeas ning eripensionite maksmiseks kulub 153 miljonit krooni aastas.

Ränk viga tehti eripensione lubades aga sellega, et üldkorras makstavate pensionite korra sätestab üksikasjalikult riikliku pensionikindlustuse seadus. Ent igasugused eripensionid sätestati valdkondlikes seadustes ning mistahes erijuhtumid jäeti seal läbi mõtlemata.

Riikliku pensionikindlustuse seaduses on selgelt kirjas, et kui kohus mõistab pensionäri süüdi ja karistab teda vabadusekaotusega, peatatakse riikliku pensioni maksmine vabadusekaotuse kandmise ajaks. Seaduse loogika on lihtne: pole õiglane maksta riiklikku vanaduspensioni näiteks mõrvarile ajal, kui riik teda kolm korda päevas korralikult toidab ja talle eurovanglas peavarju pakub.

Orden läheb, raha jääb
Politseiteenistuse seadus ütleb seevastu: politseiametniku pension määratakse eluajaks. Sama seaduse järgi kaotab õiguse eripensionile politseinik, kes on teenistusest vabastatud tahtlikult toimepandud kuriteo või lihtsalt purjuspäi teenistuses viibimise eest. Aga pärast teenistusest lahkumist sooritatud ükskõik kui rängad kuriteod ei anna riigile õigust endiselt politseinikult eripensioni ära võtta.

Nii oleme olukorras, kus süüdimõistva kohtuotsuse järel jääb Herman Simm ilma Valgetähe teenetemärgist, aga eripensionit peab riik ikka edasi maksma.

Et vähemalt tulevikus nii ebaõiglast olukorda vältida, teevad sotsiaaldemokraadid ettepaneku jätta eripensionita need endised politseiametnikud ja teised eripensionit saavad inimesed, kes mõistetakse süüdi tahtlikult toimepandud kuriteo eest, sealhulgas loomulikult riigireetmise eest.
Nii hoiatab Eesti riik inimesi, kel tekib kiusatus riigisaladuste müümisega rikastuda, et lisaks heale nimele ja riiklikele teenetemärkidele jäävad nad ilma ka eripenisonist.

Omaette küsimus on see, kas selline otsus võib jõustada tagasiulatuvalt. Üldine õigustatud ootuse põhimõte ütleb, et tagantjärele võib riik muuta seadusi vaid nii, et inimesed saavad hüvesid juurde ega tohi seadusi muuta nõnda, et hüvesid võetakse vähemaks. Ent eripensionite korra muutmise puhul küsitakse kindlasti ka õiguskantsleri käest, kas ja kuidas rakendub õigustatud ootuse põhimõte nii äärmuslike juhtumite puhul nagu Herman Simmi lugu.

See artikkel ilmus tänases SL Õhtulehes.

Rakvere Gümnaasiumi parima õpetaja stipendiumi sai Jana Sillajõe

Sihtasutus Rakvere Gümnaasiumi Parim Õpetaja andis tänavuse 30 000 krooni suuruse stipendiumi algklasside õpetajale ning näiteringi juhendajale Jana Sillajõele.

Kuigi alates 1997. aastast Rakvere Gümnaasiumis töötanud Jana Sillajõe oli stipendiumi kandidaatidest noorim, on ta väga hinnatud nii õpilaste, lapsevanemate kui ka kolleegide seas.

Sihtasutuse nõukogule meeldis väga seegi, et õpetaja Sillajõe peab lastega töötamist huvitavaks ja kõige rutiinivabamaks tööks.

Stipendiumi määramisel tugineb sihtasutus nii õpilaste kui kaasõpetajate antud hinnangutele.

Sihtasutuse Rakvere Gümnaasiumi Parim Õpetaja eesmärk on väärtustada õpetaja elukutset ja häid õpetajaid. Ja muidugi tahavad sihtasutusse kuuluvad vilistlased teadvustada, et Rakvere Gümnaasium on hea kool.

Kooli vilistlaste asutatud Sihtasutus Rakvere Gümnaasiumi Parim Õpetaja annab stipendiumi välja teist aastat, mullu pälvis stipendiumi kauaaegne emakeele õpetaja Mare Muik.