27.3.07

Siseminister!?

Täna pärastlõunal helistas mulle lugupeetud Postimehe ajakirjanik Aivar Reinap ja küsis 5 korda viiel erineval moel, kas ma olen siseministrikandidaat.

Vastasin kannatlikult ja rahulikult kõik viis korda, et ei ole.

Postimees Online omistas mulle selle au sellegipoolest. Palve samuti Postimehes töötavale ajakirjandusõppejõule Priit Pulleritsule: Priit, palun selgita oma kolleegile, kes on ajakirjaniku jaoks otseallikas ning millises järjekorras peab ajakirjanik infoallikaid usaldusväärsuse järgi reastama.

26.3.07

Laar ja Laika

Endine peaminister Tiit Vähi tegi täna üllatava avalduse: „Andrus Ansip ei saa võtta oma põhioponenti Mart Laari välisministriks ja võibolla ei saa teda üldse mitte valitsusse võtta.”

Ainulaadne oli avaldus põhjusel, millele EPLi ajakirjanik tsitaati lõpetades igati õigustatult osutas: "...ütles Vähi, kes on seni aastaid vältinud poliitikasse sekkumist".

Vähi avalduse põhjus ei ole see, et ta on Laariga "vana sõber". Kuulus oli ekspeaminister Tiit Vähi õel nali aastast 1993, mil tema mantlipärijana tegutses Laar: peaminister Laar on nagu esimene kosmosekoer Laika vene Spuntiku pardal, niikui juhtimispulti käppima hakkab, saab kohe siraka vastu käppa, et juhm loom rohkem oma nina juhtimissüsteemi ei topiks. Kuigi Vähi on emotsionaalselt ikka Laari "vana sõber" ei hakanuks ta väga ratsionaalse inimesena vana vaenu meedias erandlikult välja elama. Selleks pidi olema ratsionaalne põhjus.

Vähi avalduse põhjus on kindlasti soov hoida Vene-Eesti suhteid enamgi-vähemgi talutaval tasemel. Ärimees Vähi hoolib nende suhete hetkeseisust väga, sest on omal nahal, õigemini omal rahakotil tunda saanud, et viletsad suhted on juba praegu takistanud talle kuuluva Sillamäe sadama arengut. Nagu Vähi ise on avameelselt ajakirjanduses tunnistanud.

Paraku keeras Eesti-Vene suhted mullu nässu just Reformierakonna soov lüüa Isamaaliidult pronkssõduriga sõdides üle rahvuslikke valijaid. Ilmselt kardab Vähi, et kui taltsa Paeti asemele astub vana isamaaline kaikamees Laar, siis alustab Eesti Venemaaga veel ägedamat sõnasõda kui senine valitsus. See kartus on alusetu kahel põhjusel. Esiteks on Laar küll Venemaal suurem vaenlase kuju kui Ansip, aga pronkssõduri on oma valijatele lubanud minema vedada nii üks kui teine. Teiseks käituvad poliitikud pärast valimisi nii plahvatusohtlikel teemadel kui pronkssõdur palju alalhoidlikumalt kui hääli püüdes.

Jääb veel üks võimalus seletada Vähi avaldust: nii nagu Vene transiidioligarhid peavad näitama Kremlile oma lojaalsust, peab seda äri huvides tegema ka Vähi. Ja targu ei ründa Vähi peaminister Ansipit, vaid vastast, kes on Venemaal piisavalt tuntud selleks, et tema ründamist märgataks, aga kodumaal mitte nii võimukas, et tema kottimine kurjalt kätte maksaks.

25.3.07

7 head põhjust Eesti kuulumiseks Euroopa Liitu

Head kolleegid Hannes Astok, Rein Kilk ja Hans H. Luik pühendasid eile Keskpäevatunnis kümmekond minutit Rooma lepingu 50. aastapäevale. Enamuse sellest ajast sõimasid nad Estonian Airi lennukeid ning kiitsid Riia lennuvälja ja Chezh Airlines’i lennukeid.

Ka see on üks võimalus selgitada, miks on hea kuuluda euroliitu. Samas stiilis, kuid palju süstemaatilisemalt selgitas oma blogi lugejatele euroliidu vajalikkust briti leiborist Denis MacShane.

Esimene MacShane’i 53-st põhjendusest euroliidu headuse kohta ütleb: EasyJet ja Ryanair võivad mind lennutada ükskõik kuhu nii, et rahvuslikud seadused ei saa enam kaitsta kalleid lennufirmasid. Veel põgus valik briti leiboristi põhjendusi euroliidu headuse kohta:

· Riiast, Tallinnast ja Vilniusest saavad jälle kihvtid suurlinnad.
· Puhtad rannad.
· Iirimaa on rikkam kui Suurbritannia.
· Kreeka on demokraatlik riik.
· Neli nädalat tasulist puhkust (Eestis on see hüve enesestmõistetav aegade algusest – HR). Jne.

Sain neist põhjustest inspiratsiooni ning pakun ka omalt poolt 7 põhjust, miks olen õnnelik Eesti kuulumise üle Euroopa Liitu:

· Euroliit vastas eestlaste ootustele, sest 75% meist toetab kuulumist euroliitu. Rahvahääletusel oli see number 66%.
· Mitte ainult Eesti ministrid, vaid kõik eestlased lendavad, rändavad ja töötavad Euroopas vabalt.
· Eesti riiki voolab rohkem Euroopa maksumaksja raha, kui me tõhusalt kasutada suudame.
· Eesti president on üks euroliidu vaimne liider.
· Eesti ülikiire majanduskasvu tugevaim mootor on euroliitumine, mitte madal tulumaksumäär.
· Euroliitumine oli eestlaste rahvusliku alaväärsuskompleksi ravimiseks palju parem rohi kui võit Venemaa jalgpallimeeskonna üle.
· Uue ja asjalikuma ameti pidid endale leidma Ivar Raig, Martin Helme, Anti Poolamets ja Igor Gräzin.

Lõpetuseks ühinen MacShane’i sooviga: loodan, et EL teeb minu lastele järgmise 50 aastaga sama palju head nagu ta tegi seda oma kodanikele esimese poolsajandiga.

20.3.07

Anekdoodivestjate lemmikud: Savisaar, Rüütel, Parts

Täiesti tõsise teadusliku uurimistööga on kindlaks tehtud, et kõige rohkem räägitakse Eestis poliitilisi anekdoote Edgar Savisaarest, Arnold Rüütlist ja Juhan Partsist.

Õigemini tehti seda aastatel 2000-2006 Delfi rubriigis Naljaleht, mis avaldab lugejate saadetud nalju. Küllap on tänaseks päevaks Ilves ja Ansip sellele suurele kolmikule jõudsalt järgi võtnud.

Ajakirjas Keel ja Kirjandus (1/2007) ilmunud Liisi Laineste artiklist selgub põhjaliku uurimistöö ja analüüsi tulemusena, et erinevalt muudest anekdoodi tüüpidest on poliitilisi anekdoote pidevalt juurde tekkinud või Eesti oludesse mugandatud. Samas on nõuka ajaga võrreldes palju vähem riigi-teemalisi nalju ning ruulivad isikuteemalised anekdoodid. Anekdootide kangelased vahelduvad seejuures vastavalt sellele, kes poliitikutest parajasti kõige aktiivsemalt pildis püsib.

Igast uudisest võib tekkida anekdoot (see on ka mujal maailmas nii, ka kõige traagilisemate suursündmuste puhul nagu kaksiktornide ründamine, printsess Diana surm vms). Üks parimaid näiteid Laineste uurimuses on lugu sellest, kuidas peaminister Juhan Parts sõitis pärast Lihula ausamba mahavõtmist sinnakanti kohalikega lepitust otsima.

Aga vallavalitsuse saal on pooltühi ja publik koosneb ainult naistest. "Kus siis kõik mehed on?" imestab Parts. Talle vastatakse: "Julgestuspolitseil kästi neid, kes munadega tulid, saali mitte lasta."

Soovitan Keelt ja Kirjandust lugeda kõigil neil, keda lisaks Eesti huumori lähiajaloole huvitab lühiülevaade poliitilistest anekdootidest laiemalt. Sain sellest loost muuseas teada, miks nõuka ajal räägiti nii palju anekdoote tšuktšidest. Need anekdoodid tekkisid pärast 1972. aastal ilmunud inglise keele õpikut vene üliõpilastele, milles autorid vastandasid ameerika eskimote haletsusväärset ja nõukogude tšuktšide hiilgavat elu:)

19.3.07

Soome valimised teevad kadedaks

Üheksakümnendate lõpul sai Toomas Hendrik Ilves kõvasti sarjata ühes essees välja öeldud soovi pärast, et loodetavasti saab kunagi ka Eestist igav turvaline põhjamaa. Ilvese kriitikud tahtsid Eestit näha äkilise ja rahmeldava Balti tiigrina ega suutnud mõista stabiilsuses peituvaid võlusid.

Eilsed Soome valimised olid järjekordne tõestus põhjamaise poliitilise stabiilsuse võlust. Seda kolmel põhjusel: Soome valijad ei pea ostma põrsast kotis; Soome valimiskampaania on aus ja arusaadav; ning Soome poliitiline kultuur tagab neljaks aastaks töökindla valitsuse.

Valimiste eel kirjeldati ka Eesti ajakirjanduses viimaseid Soome gallupeid kui dramaatilisi muutusi valijate eelistustes. Soome mõistes olid muutused - eelkõige sotside ärakukkumine ja koonderakondlaste tõus - tõesti dramaatilised. Ka lõpptulemus oli soomlaste jaoks üllatav, kuigi esimese ja kolmanda koha saanud erakonna häältesaaki lahutas tühised 1,7%.

Eesti oludes poleks need mõneprotsendilised muutused üldse kõneväärt, sest meil ei suuda ükski uuringufirma ka nädal enne valimisi tulemusi soomlasliku täpsusega ette ennustada. Ja see pole Emori ega nende kolleegide süü, vaid Eesti valija meel on nii muutlik. Mis omakorda pole valija süü, sest ükski meie erakond pole oma valijate jaoks nii usaldusväärne partner, kui Soome parteid. Soome valija teab aastakümnete pikkusele kogemusele tuginedes täpselt, keda ja miks ta valib. Eesti erakonnad pole ligilähedaseltki samasugust kindlust ja seisukohtade selgust suutnud pakkuda, kuigi 15 aastat on selleks piisavalt pikk aeg.

Teine soomlaste kadestamise põhjus on nende valimiskampaania. Kõige mõjusam ja nähtavam avalike debattide osa - televäitlused - piirdus meil viie ETV Foorumi saatega. Soomes pakkusid palju rohkem nii sisult kui vormilt huvitavaid debatte nii avalik-õiguslikud kui ka erakanalid.

Eestis kulutasid Keskerakond ja Reformierakond telereklaamile ilmselt rohkem eurosid kui Soome Keskusta ja Kokoomus, ehkki Soome on elanike arvult meist veidi suurem ja elanike jõukuselt võrreldamatult paremal järjel olev riik. Soomlaste arglikud telereklaamid kahvatusid Ansipi-Savisaare massiivse ja agressiivse telekampaania kõrval. Seega ruulis meie valimistel ameerikalik põhimõte money talks, bullshit walks; Soome valimistel sisuline jutt riigi tulevikust.

Kolmandaks - lõpptulemusena ei tea Eesti valija enne valimisi ligilähedaseltki, millise valitsuse poolt ta hääletab. 2003. valiti Res Publicat kui Keskerakonna tugevaimat oponenti, aga lõpuks sai Keskerakond ikka valitsusse. Ja pole võimatu, et seekord Reformierakonda eelistanud valijad ei saa samasuguse pettumuse osaliseks.

Eesti valija võib enam-vähem kindel olla vaid selles, et meil laguneb mistahes valitsusliit nelja-aastase valimisperioodi vältel kindlasti. Soome poliitiline kultuur on palju parem. Võitnud erakond moodustab valitsuse ning see kestab neli aastat, sest kõik partnerid peavad nii tähtsast kokkuleppest lõpuni kinni. Parim näide sellest olid eelmised Soome valimised, kus Keskpartei moodustas valitsuse, kuid peaminister Anneli Jäätenmäki oli kohe sunnitud tagasi astuma ebaausa käitumise pärast valimiskampaania ajal. Valitsusliit jäi sellegipoolest kokku ning teenis riiki ja rahvast neli aastat. Sellest kirjutamata reegli järgmisest ei võitnud ainult Keskpartei, sellest võitis kogu Soome riik, mis on jätkuvalt maailma üks turvalisim ning majanduslikult edukaim.

Eestis sel nädalal loodava valitsusliidu puhul loodan väga, et see teeb ajalugu ning on esimese taasiseseisvumise järgse valitsusena ametis terve valimisperioodi. Kardan aga, et ka seekord on loodava valitsusliidu garantiiaeg ainult poolteist aastat ning 2009. aastal toimuvate omavalitsuste ja europarlamendi valimiste eel tekkivad sisetülid lõhuvad selle ära. Kuna meil ei väärtusta koostööd ja sõnapidamist erakonnad ega valijad.

18.3.07

Esimene mees, kes mõistis Kivirähu ussisõnu

Lugesin Andrus Kivirähu romaani "Mees, kes mõistis ussisõnu" juba kaks nädalat tagasi, kuid see raamat vaevab mind tänini, sest Kivirähult oleks oodanud kõike muud kui nii musta masendust.

Kivirähu raamat on sootuks süngem kui näiteks hiljuti loetud Boriss Pasternaki elukaaslase Olga Ivinskaja mälestused, kuigi Ivinskajat vintsutati ja vangistati nii Stalini kui Hruštšovi ajal. Kord lubati mitu kuud vangis istunud rase naine viia kokkusaamisele Pasternakiga, selle asemel aga lükati ta ootamatult kottpimedasse surnukuuri ning ränk šokk põhjustas nurisünnituse.

Aga need õudused elust endast kahvatuvad selle julmuse kõrval, mida Kivirähk oma raamatus nii loo kangelastele kui ka nende vaenlastele osaks laseb saada. Verd pritsib ja laipu lendab "Ussisõnades" märksa rohkem kui mõnes kolmanda kategooria õudusfilmis.

Eriti ehmatav on, et lootusetusest kantud raamatu on kirja pannud seesama Kivirähk, kelle varasem looming on olnud palju helgem ja elujaatavam. "Ussisõnu" võib eelkõige võrrelda Kivirähu varasemate pseudoajalooliste suurteostega "Ivar Orava mälestused" (1995) ja "Rehepapp" (2000). Kui "Ussisõnad" sellesse ritta panna, siis on eriti selgelt näha, kui pessimistlikuks on Kivirähk eestluse tuleviku suhtes muutunud. Ega Muna Ott ja Õuna Endel polnud Ivan Oravaga võrreldes ka enam mingid eestluse elujõu kehastajad. Aga tänu Rehe Sandrile ja loo õnnelikule lõpule kirjeldas "Rehepapp" eestlasi küll suuresti kahtlaste väärtushoiakutega, kuid edukate kohanejatena.

"Ussisõnade" ebatavaline pessimism ja julmus ei tähenda seda, et Kivirähul poleks midagi olulist öelda. Andrus on seekord volüüminupu oma sõnumi võimendamiseks lihtsalt täiesti põhja keeranud. Tulemus on paraku selline, et tekitab ilmselt päris paljudes lugejates tugeva tõrkereaktsiooni. Võite ise ette kujutada, mis tundeid tekitab tublis külakooli emakeele õpetajas see, kui ta avastab ennast ansambli Kukerpillid kontserdi asemel kottpimedast keldribaarist, kus kuulmekilede tugevust testib death metal ja jalga keerutavate pensionieelikute asemel kakerdavad nahktagides narkarid.

Arvata võib, et paljusid Kivirähu püsilugejaid tabab "Ussisõnu" lugedes just seesugune ehmatus. Kindlasti šokeerib Kivirähk lugejaid meelega raamatus, mille peategelaseks on viimane eestlane Leemet, kes elab metsas, ei võta omaks ristiusku ega hakka maad harima, kes kaotab kõik oma omaksed ning peab lootusetut võitlust võõrvallutajatega.

Ent tundub, et pubiku lemmiku ja üldtunnustatud rahvakirjaniku viimane raamat on šokeerinud ja jahmatanud ka professionaalseid kirjandusinimesi, sest ükski kirjanik ega kriitik pole julgenud seda menukit veel arvustada (loodetavasti on Loomingul ja Vikerkaarel siiski midagi juba järgmises numbris ilmumas). Minu jaoks on aga "Ussisõnad" üle hulga aja selline raamat, mille puhul ma kindlasti tahan oma mõtetele ja emotsioonidele kriitikast tagasisidet saada.

Seetõttu oli heameel lugeda eilsest Postimehest keeleteadlase Martin Ehala esseed, mis esimesena julges "Ussisõnu" tõlgendada. Ehala luges Kivirähu ussisõnadest välja sama sõnumi, mis minagi, kuid sõnastas selle nauditavalt lühidalt ja täpselt:

"Vanadel eestlastel oli oma salarelv – Põhja Konn, kes magas oma ürgkoopas, kuid ärkas ja tuli oma rahvale appi, kui kümme tuhat meest teda üheskoos ussisõnadega kutsusid. Siin on ilusasti esile toodud kollektiivse elujõu kaks vältimatut tingimust: jagatud keele- ja kultuurikood (ussisõnade valdamine) ja rühmasisene koordinatsioon (10 000 meest korraga), mis võimaldab ühiselt toime panna eesmärgistatud tegusid. Põhja Konn ei ole niisiis muud kui latentne kollektiivne tahe, mida hästi toimiv etnos on võimeline otsustavatel hetkedel väljendama. Millised on ussisõnad, millega Konna kutsuda, sõltub muidugi rahvast, kuid põhimõtteliselt on igal rahval oma Konn olemas. Ka eestlastel, ja viimati tuli ta meie kutse peale appi laulva revolutsiooni ajal.

Samas ei ole muidugi mingit tagatist, et rahvas suudab läbi aegade säilitada kollektiivseks tegutsemiseks vajaliku elujõu. «Mees, kes teadis ussisõnu» kirjeldab tüüpilist ja kurba juhtumit, kus traditsiooniline kultuurikood ei suuda enam inimesi mobiliseerida, sest uued efektiivsemad elatumismeetodid toovad endaga kaasa hoopis teise väärtussüsteemi ja elulaadi. Tavaliselt on sellised muutused tingitud kokkupuutest tehnoloogiliselt ja kultuuriliselt kõrgemalt arenenud kultuuriga. Halbade asjaolude kokkusattumisel viib see nõrgema rühma assimileerumisele, aga ka õnnelikumal juhul toob endaga kaasa kultuuri põhiväärtuste üsna valulise ümberhindamise."

15.3.07

Korvpalliülekanne koalitsioonikõnelustelt

Panen väikse hilinemisega blogisse artikli, mis ilmus kolmapäeval SL Õhtulehes:

Sel nädalal meenutavad televisiooni uudistesaated korvpalliülekannet. Higistele triiksärkides meestele lükatakse iga koalitsioonikõneluste minutilist vaheaega ära kasutades mikrofon nina alla ja nõutakse kiirkommentaari vahetulemuste kohta. Ainuke erinevus on see, et korvpallitreenerite Aivar Kuusmaa ja Paavo Russaku asemel pinnitakse Andrus Ansipit, Ivari Padarit ja teiste võimaliku nelikliidu juhte.

Nagu Reformierakonna esimees esmaspäeval ühe time-out’i ajal teada andis, jõuti maksuteemal esialgse kokkuleppeni. Reformierakond surus läbi oma peamise valimislubaduse ehk üksikisiku tulumaksumäära avaldamise 18 protsendini. Meenutuseks SL Õhtulehe lugejale niipalju, et Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit on juba praegu seadusesse kirjutanud tulumaksumäära alandamise 20 protsendini.

Ega Reformierakonnal polnud ülemäära raske oma eesmärki saavutada, sest sellist maksukärbet toetasid ka IRL ja rohelised ehk kokku 56 häält Riigikogus.
Sotsiaaldemokraadid oma kümne häälega võitlesid selles olukorras esmalt välja meie peamise maksulubaduse ehk tulumaksuvaba miinimumi tõusu seniselt 2000 kroonilt 3000 kroonini kuus. Mis on muuseas päris kallis lubadus – selline tulumaksuvaba miinimumi tõstmine nelja aasta vältel maksab rahandusministeeriumi hinnangul üle kolme miljardi krooni.
Tulumaksumäära alandamine iga protsendipunkti võrra maksab samal ajal 550-600 miljonit krooni aastas.

Erinev suhtumine maksukärbetesse toob selgelt välja Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide erineva maailmavaate. Sotsiaaldemokraadid peavad tulumaksuvaba miinimumi tõstmist oluliseks, sest see aitab kõige rohkem neid töötajaid, kes praegu teenivad vähem kui Eesti keskmine palk ehk alla kümne tuhande krooni kuus. Selliseid töötajaid on aga kaks kolmandikku ehk ligi 400 000. Reformierakond seevastu kaitseb eelkõige suurepalgaliste töötajate huve, kes teenivad üle Eesti keskmise palka.

Toon sellise näite. Kui tulumaksumäär alaneb 1 protsendi võrra, siis 100 000 krooni suurust palka saav riigiettevõtte juht võidab sellest 1000 krooni kuus ehk 12 000 aastas. 5000 krooni suurust palka teeniv lasteaednik või müüja võidab samal ajal 1% maksumäära alandamisest ainult 80 krooni kuus! Teisisõnu kingib tulumaksumäära alandamine suurettevõtte juhile puhkusereisi Egiptusesse, aga lasteaednikule ainult kinopileti.

Sotsiaaldemokraatide arvates on ebaõiglane, kui riik jätab rohkem raha kätte neile inimesteks, kel seda niigi on, ning kõige vähem neile, kes seda kõige rohkem vajavad. Palju õiglasem on tulumaksuvaba miinimumi tõstmine. Kui tulumaksuvaba miinimum tõuseb 1000 krooni võrra, siis võidavad sellest ühtmoodi 1000 krooni kuus nii ärijuht kui lasteaednik. Viimasel on aga seda 1000 krooni oma pere ja kodu jaoks palju rohkem vaja.

Ent oluline on rõhutada, et sotsiaaldemokraatide jaoks ei ole maksuküsimused neil koalitsiooniläbirääkimistel erinevalt Reformierakonnast kõige olulisemad. Oleme nõus kompromissideks maksuküsimustes ainult sel juhul, kui maksumuudatused ei muuda riigi rahakotti nii õhukeseks, et see ohustab kogu ühiskonna jaoks olulisi investeeringuid. Meie prioriteetideks läbirääkimistel on näiteks riiklikud investeeringud lasteaiakohtade loomiseks, õpetajate, lasteaednike ja politseinike palgatõusu kindlustamine, Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamine.

Kõik need meie valimislubadused on väga kallid. Seepärast polegi koalitsioonikõnelustel midagi kindel enne, kui kõik on kokku lepitud. Ehk nagu ütles Reformierakonna aseesimees Meelis Atonen: kui valitsusliidu jaoks oluliste asjade teostamiseks ei jätku raha, siis vaadatakse esialgsed kokkulepped maksunduses läbirääkimiste pingelistes lõppvoorudes uuesti üle.

14.3.07

Sündis tütar, vaja nime

Tänu emakeelepäeval lehvivatele sinimustvalgetele tekkis juba hommikul sünnitusmajja sõites hea tuju ja kindel tunne. Mis juba kell 10.08 päris taevani tõusis, kui esimest korda kissitas ilmavalguse käes silmi väike 2,9 kilone tütar.

Sünni hetke ja vastsündinud last pole võimalik kirjeldada. Seda on võimalik ainult kogeda.

Aitäh, Maris!

Aitäh ka Mirjam Aasmaale ja Marek Shoisile Fertilitasest, aga üldse kõigile neile ämmaemandatele ja arstidele, kelle tööks on uute inimeste ilma aitamine. Mu naine räägib tänini õuduslugusid sellest, kuidas ta üheksakümnendate aastate alguses arstitudengina sünnitushaiglas õena töötas. Isad huikusid õues akende taga, noored emad said sanitaridelt iga pisiasja pärast sõimata või suisa märja kaltsuga vastu sääri.

Nüüd on peresünnitus ammu muutunud elu normiks ning usun, et mehed oskavad seetõttu oma lapsi ja naisi palju rohkem väärtustada.

Teadsin juba enne esimese tütre sündi, et tema nimeks saab Anu. Teise tütre puhul oleme veidi nõutud. Kui kellegi on häid ideid, mis nimi sobib Anu väikesele õele, siis andke palun teada. Pean väga lugu näitleja Hele Kõrest ja tema nimekaimudest, aga varianti Hele Rumm palun rohkem mitte pakkuda!

10.3.07

Uuritakse poliitikute blogisid

Sain eile mõnekümnele poliitikule adresseeritud kirja: "...olen Tartu Ülikooli riigiteaduste (politoloogia osakond) kolmanda kursuse üliõpilane ning kirjutan bakalaureuse tööd, milles käsitlen poliitikute blogisid 2007. aasta Riigikogu valimiste protsessis. Vastav temaatika on uus nii maailma kui Eesti kontekstis, seepärast on sobivaid kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid materjale suhteliselt keeruline leida. /.../ Kuna olite valimisperioodil aktiivsed blogijad, siis saadan teile 13 küsimusestkoosneva avatud vastustega ankeedi, millele võiksite vastata, aidates sellega suurel määral kaasa akadeemilise uurimistöö valmimisele."

Mõni päev tagasi intervjueeris mind samal teemal Priit Pullerits, kelle artikkel ja lühikommentaar ilmusid tänases Postimehes. Kahjuks on Priidu käsitlus väga ühekülgne, oma eesmärgiks on ta võtnud nende blogijate rooskamise, kes suure hurraaga ajaveebikampaaniat alustasid ning kohe ka välja surid.

Minu meelest on blogivate poliitikute seas siiski ka neid, kes kiiresti ja jõuliselt esile tõusid (Jaak Juske, Evelyn Sepp, Mart Laar, Jürgen Ligi). Rääkimata Marko Mihkelsonist, kelle blogi on pikka aega olnud üks kvaliteetsemaid Eestis.

Seepärast avaldan järgnevalt mõned oma vastused politoloogiatudengile, mis ehk Pulleritsu arusaamu tasakaalustavad.

Milline on teie hinnang senisele Eesti poliitilisele blogosfäärile? Millised on halvad, millised head küljed?

Valimiste eel oli kampaaniahuvidest lähtuvalt ülikiire kasvu faas. Ilmselt sureb enamus blogisid välja, kuid need, mis püsima jäävad, muutuvad kogu blogimaastikul mõjukaks ning pakuvad blogijatele täiesti uue võimaluse oma ideede tutvustamiseks ning valijate ja lihtsalt lugejatega suhtlemiseks.

Kampaaniahuvidest lähtuvalt esines blogides liiga palju sisutut enesereklaami (siin fotol seisan mina n valla kultuurimajas koos vallavanemaga) ning lihtsalt tigedat ärapanemist. Just selliseid blogid ei ole kindlasti jätkusuutlikud.

Milline on teie arvates hea valimiseelne poliitblogi?

Hea valimiseelne poliitblogi oli Jaak Juske blogi. Marko Mihkelsoni blogi oli hea juba ammu enne valimiskampaania algust.

Milline võis olla blogide, kui valimiskampaania vahendite, mõju 2007. aasta Riigikogu valimistulemustele?

Otsene mõju ei olnud eriti oluline, sest nt kogu blog.tr lugejaskond on omanike sõnul võrreldav Virumaa Teataja võrguväljaande lugejaskonnaga. Seega ei olnud selle abil otselt oma valimisringkonnas loodud kontaktide arv ülearu suur. Minu ja paljude teiste blogijate puhul oli hea kaudne mõju see, et tänu blogimisele ületasime me korduvalt uudiskünnise ajakirjanduses ning see aitas meid teadvustada kui poliitikuid, kes suudavad hästi kasutada kaasaegseid kommunikatsioonivahendeid. Eriti hästi mõjus see, kui Eesti Ekspress, Postimees või teised väljaanded tunnustasid mind ja mitmeid teisi poliitikuid heade blogide eest. Enamus lehelugejaid ei viitsinud seepeale küll meie blogisid otsima hakata, kuid ajakirjanduse tunnustus mõjutas neid kaudselt.

8.3.07

3 x eksimine on inimlik

Sedapuhku mõned hajamõtted eksimisest. Eesti tuntuim poliittehnoloog Rain Rosimannus osales riigikantselei töötajate traditsioonilises ennustusvõistluses, kus püüti ette aimata Riigikogu valimiste tulemust. Vastu ootusi jäi Rain selles võistluses alles neljandaks, sest pani kõige rohkem mööda sotsiaaldemokraatide valimistulemusega.

Rosimannusele sai saatuslikuks sotsiaaldemokraatide alahindamine ehk arvamus, et SDE jääb üldse Riigikogu valimiskünniste taha. Võibolla just seetõttu üllatas Reformierakonda, et sotsiaaldemokraadid alustasid sel nädalal sisulisi kõnelusi ühinemiseks valitsusega ega loobunud oma põhiseisukohtadest sama mängleva kergusega nagu rohelised. Kas Rosimannus ja reformikad alahindavad meid jälle?

Eksisid need inimesed, kes arvasid, et Edgar Savisaar ei oska enam kaotada. Keskerakonna esimees suutis esimest korda alates 1992. aastast säilitada valimiskaotuse järel külma närvi. Ta tunnistas ka täna valitsuse pressikonverentsil paratamatust: Edgar Savisaarest ei saa ka viiendal katsel taasiseseisvunud Eesti Vabariigis ikka peaministrit. See on hämmastav tulemus mehe puhul, kes on juhtinud Keskerakonda alates 92. aastast viitel valimistel, võitnud neist kaks ning lõpetanud viimased valimised teise koha, kuid kõigi aegade suurima häälte arvuga. Mullune häving presidendivalimistel, nüüd parlamendivalimistel... Aga Savisaart lohutab teadmine, ikka leidub ajakirjanikke, kes taastoodavad müüti temast kui Eesti poliitika kõige osavamast strateegist:)

Eilne Keskerakonna häälekandja Vesti Dnja tutvustas oma lugejatele Toomas Vitsutit kui Narva ketrusvabriku Kreenholm ametiühingukomitee juhti. Tänasel Tallinna linnavolikogu koosolekul selgus siiski, et Keskerakond ei karistanud Vitsutit viletsa valimistulemuse pärast tootvale tööle saatmisega, eksis hoopis parteileht.

5.3.07

1. Reform, 2.-3. Sotsiaaldemokraadid ja IRL

Nagu näitas peaminister Andrus Ansipi ja kaitseminister Jürgen Ligi saabumine sotsiaaldemokraatide valimispeole Lost Continendis kohe pärast lõplike valimistulemuste selgumist, saavutasid sotsiaaldemokraadid neil valimistel väärtusliku koha autasustamispoodiumil.

Väikse hilinemisega järgnesid peaministrile Rein Lang, Keit Pentus ja reformikate aju Rain Rosimannus ning juttu jätkus sotsiaaldemokraatidega päris pikalt. Juba valimisööl toimus seega võimalik eel-eel-kompamine ühise valitsusliidu loomiseks kunagise kolmikliidu malli järgi. Homme ootab Ansip sotsiaaldemokraate Stenbocki majja eel-kompamisele.

Nende valimiste võitja on kindlasti Reformierakond, kuid arvestades asjaolusid ületasid ennast nii IRL kui sotsiaaldemokraadid. Napilt jäi ellu Rahvaliit, mis hoolimata aastatepikkusest tööst hävis täielikult nii Tallinnas kui Tartus. Roheliste juhi Marek Strandbergi kehakeel reetis valimisteööl Lost Continendis samuti selgelt, et ta oli end mõelnud juba suure fraktsiooni juhiks Riigikogus, kellele tühised 6 kohta oli pettumus. Ja tsiteerides Rein Kilki: Edgar Savisaarel on haruldame omadus mängida endale kätte võiduseis ja siis see ise ära lörtsida. Nägime seda alles presidendivalimistel, nüüd siis jälle.

Sotsiaaldemokraatide valimistulemust mõjutasid negatiivselt mitu asjaolu. Esiteks oli Toomas Hendrik Ilvese võit presidendivalimistel kaotus erakonnale - kaotasime kandidaadi, kes oleks Riigikogu valimistel häälte arvu poolest vabalt võistelnud Andrus Ansipi ja Edgar Savisaarega. Mis veel hullem, Ilvese võiduga kadus tugev väärtustepõhine konflikt, mille tekitasid presidendivalimistel Reiljan-Savisaar. Tänu sellele, et Kadriorgu läks parim presidendikandidaat, muutus valimiskampaania raha ja mitte väärtuste keskseks. Kuna Eesti riigil on aga raha rohkem kui eales varem, võitsid rahast rääkides enim Reformierakond ja Keskerakond.

Teiseks võtsid Rohelised vanadest parlamendiparteidest enim hääli ära just sotsiaaldemokraatidelt. Nende kuuest kohast kaks kuulusid vasakpoolsetele intellektuaalidele, kes varem on eelistanud meid. (Ja loodetavasti teevad seda taas järgmistel valimistel.)

Kolmandaks rikkusid meie tulemust süüdimatud Emori küsitlused ja analüüsid, kus sotsiaaldemokraatidele ennustati tegelikust palju väiksemat toetust. Kasutan Emori puhul sõna süüdimatu põhjusel, et mõõtes sotsiaaldemokraatide toetuseks 8% pakkusid nad selle pealt meie kohtade arvuks parlamendis 5. Mis on valimisseaduse järgi täiesti võimatu! Just viletsate gallupite tõttu toetasid mõned meie valijad seekord IRLi või Reformi, et tagada võimalikult tugev vastukaal Keskerakonnale.

Aga oli mis oli, nii nagu ma 3. märtsil siin blogis ennustasin, ongi IRList ja sotsiaaldemokraatidest saamas kaalukeel uue valitsuse moodustamisel. Muidugi on Reformierakonnal võimalus teha ka valitsusliit Keskerakonnaga, kuid see oleks näkkusülitamine kümnetele tuhandetele valijatele, kes toetasid Reformirakonda just põhjusel, et Ansip ja Co hoiavad ära Keskerakonna võimuletuleku.

Ise olen siiralt tänulik toetuse eest oma 1504 valijale. Suur aitäh teile! Nii suur number üllatas, sest minu isikliku reklaami peale kulus umbes 25 000 krooni ehk kindlasti vähemalt sada korda vähem kui Edgar Savisaare isikureklaamile. Mul polnud valimiste eel ligilähedaseltki samasuurt eneseeksponeerimise võimalust meedias nagu näiteks samas piirkonnas 1656 häält kogunud kaitseminister Jürgen Ligil.

Lõpetuseks luban, et see blogi ei kuulu kindlasti nende hulka, mis tekkisid valimiste eel ja olid mõeldud ühekordseks kasutamiseks. Ja tänan Parasiili, kes oma blogis minu blogile kena komplimendi tegi!

Lugemise-kirjutamiseni!

3.3.07

Uue valitsuse otsustavad sotsiaaldemokraadid ja IRL

On selge, et enim hääli koguvad valimistel Reformierakond ja Keskerakond, kuid juba praegu on selge, et kahe peale nad valitsust moodustada ei suuda. Seega on võtmetegijad uue valitsuse moodustamisel ilmselt kolmanda-neljandana lõpetavad IRL ja sotsiaaldemokraadid.

Miks mitte Rahvaliit ja Rohelised?

Rahvaliitu soovib kindlasti koalitsioonipartnerina vältida Reformierakond, sest Reiljani-tüüpi tegelased ja tegevus käib oravate põhivalijatele kõvasti närvidele. Veel tugevam huvi on Rahvaliidu opositsiooni jätmiseks Keskerakonnal, sest kui Reiljan on opositsioonis ja Keskerakond valitsuses, siis loodab Keskerakond üles osta pooled praegused Rahvaliidu vallavanemad ning nende abiga muutuda viimaks kõige populaarsemaks erakonnaks maapiirkondades.

Rohelised on sümpaatne poliitikaga, aga väga ebakindel koalitsioonipartner. Res Publica kogemus näitas, et palju kogenum, tugevama organisatsiooniga ja mitmekülgsema programmiga partei suutis valitsusvastutust kanda ainult ühe aasta. Alles pampersites roheliste valitsusse võtmine tähendaks ülejäänud erakondadele pidevat lapsehoidmist - pidevat ootamist selle järel, millal ometi suudavad rohelised oma otsuse kujundada. Neid otsuseid on kujundada raske, sest peale keskkonnapoliitika pole rohelistel tegijaid ega ideid üheski teises valdkonnas, aga valitsusparteina on vaja võtta igal neljapäeval seisukoht paarikümnes olulises küsimuses.

Seega tekib olukord, kus esimese kahena lõpetanud Reformierakond ja Keskerakond otsivad eelkõige koostööd IRLi ja sotsiaaldemokraatidega. Sõltumata seejuures sellest, kumb valimised võidab. President Ilves võib küll teha ettepaneku valitsuse moodustamiseks võitnud erakonnale (nagu seda tegi president Rüütel 2003. aastal Savisaarele), aga kui enamushääled Riigikogus on teiseks tulnud erakonnal (nagu 2003. aastal RPl), siis teeb lõpuks koalitsiooni ikka tema.

Nii sõltub alates esmaspäevast eelkõige sotsiaaldemokraatidest ja IRList, kas võimule tuleb see koalitsioon, mis aitas võimule president Ilvese, või saab Edgar Savisaarest lõpuks ka taasiseseisvunud Eestis peaminister.

Mida rohkem valijaid sotsiaaldemokraate ja IRLi homme toetab, seda tugevamini suudavad need kaks erakonda järgmise koalitsiooni moodustamist mõjutada.

2.3.07

Sotsiaaldemokraadid võitsid kõik teledebatid

Eesti Televisioonis toimus valimiste eel neli teledebatti erinevatel teemadel, välispoliitikast alustades ja haridusega lõpetades. Ühine oli aga kõigi debattide lõpptulemus: Postimehe ajakirjanike sõltumatul hinnangul võitsid kõik debatid sotsiaaldemokraadid (Eiki Nestor vist küll jagas esikohta).

See edu ei ole juhuslik. See edu näitab, et sotsiaaldemokraatidel on kõigil teemadel head liidrid ja meil on hea usaldusväärne programm. Me ei ole ühe teema või ühe suure staari erakond.

Võidukad teledebatid ongi parim vastus küsimusele, miks valida ülehomme sotsiaaldemokraat, aga lisan nende lugejate jaoks, kes on minult varem küsinud, miks just sotsiaaldemokraate valida, veel kolm põhjust.

Esiteks oleme sotsiaalne erakond, meie trumbid on alati olnud haridus, tervishoid ja teised "pehmed" teemad. Samas oleme selgelt vastu parempoolsete parteide soovile alandada üksikisiku tulumaksu määra, sest iga protsendipunkti võrra väiksem tulumaksumäär maksab 550-600 miljonit krooni aastas. Seda raha on Eesti riigil vaja, et investeerida tervishoidu, haridusse ja sisejulgeolekusse. Head ravi, häid koolitunde ja tublit politseinikut ei saa ükski inimene osta isegi mitte nende mõnesaja krooni eest, mida madalam tulumaks talle taskusse jätab.

Teiseks oleme demokraatlik ja aus erakond. Tõestasime seda viimati mullustel presidendivalimistel. Eks tõestab seda asjaolugi, et kõigi viimaste valimiste eel on massiliselt hääli ostetud või muul moel valimiskampaanias sulitsetud. Ja mitte kordagi pole seda teinud sotsiaaldemokraat.

Olemegi ses mõttes ainulaadne erakond, et Eestis on veel mõned demokraatlikud erakonnad ja mõned vasakpoolsed erakonnad, aga ainult meie ühendame mõlemad neist omadustest.

Kolmandaks oleme kogenud erakond. See tähendab, et meie valijad ei pea aasta-kahe pärast sama moodi ahastama "keda ma küll võimule aitasin!?" nagu seda vaid paar aastat tagasi tegid kümned tuhanded Res Publica valijad.

Minu käest on blogis küsitud, mida ma oma nimel valijatele luban? Ma ise ei anna valijatele uhkeid, kuid uskumatuid lubadusi stiilis "mina parandan Raplamaa teed" või "mina panen Tartu rongi kiiremini käima". Ma ei valeta ega blufi. Luban täita erakonna programmi nii täielikult kui võimalik. Sest kuigi valijad tavaliselt programme läbi lugeda ei viitsi, sõltub just nendest, mitte seksikatest loosungitest see, mis elu läheb järgmisel neljal aastal paremaks või halvemaks.